IX päev

Midagi jäi siiski nö eilsest rääkimata.
/.../ Kui siiani olime jalgsi matkamist suutnud mitte küll omal tahtel, aga olude sunnil vältida, siis pärast "super" marsatripi, jõudmaks lennujaama, pidime oma raskete kottidega korraliku matka tegema. Hea oli ka see, et Madis suskas marsas kõik 5 konjakit oma kotti, sellevõrra Svenil ja Rainaril kergem. Lisaks meile, kohtame matkal veel ühte meest, kes kolme suure ja ilmselt ka siis raske kotiga samuti lennujaama poole rügas.

Tema tehnika muidugi vajab täpsemat kirjeldamist: kummagisse kätte üks kott, nendega lippad nii umbes 30 m kaugusele, paned kotid maha ja lippad tagasi kolmanda järgi, siis uuesti edasi minnes haarad nagu muuseas kahest kotist vaba käega ühe (nt. esimes) ja lippad kolmanda ja esimese kotiga jälle 30 m edasi. Paned kotid maha ja lippad tagasi teise koti järele, et siis juba hoolt jälle üks kott kaasa haarata ja edasi rühkida. Eestlasena näeksin mina kahte järgmist tsenaariumi: kolmest kotist üks oleks seljakott ja kolmas kott oleks olemata või jääks koju /.../

See päev algas erinevalt teistest päris vara. Magama eilsest ei ole saanud ja tegelikult ajaarvamine muutus sellest hetkest kui lennujaama saabusime.

Olukorra kirjeldus:
- oleme kasimata ja pesemata kolm eriti kuuma poissi baltikumist
- rahadega on kitsas (st. ohjeldamatu õlle lõmistamine jääb ära)
- suveniiridest ei ole huvitatud
- aega on meil sitaks
- väsimus on siiski kontides, aga unistus kodusest voodist hakkab tärkama
- õnneks on meil siiski u 10 Xirdalani raha olemas
- tuju on rõõmus ja entukas täiesti peal

Algab võidujooks ajaga, kes enne kukub, meie või lennukiväljumise aeg. Rainar kukub, Sven ja Madis püsivad. Lennujaam muutub aina tühjemaks ja tühjemaks. Isegi mingeid lende ei toimu, et kohtuks uute inimestegagi. See tegelikult isegi on veidi naljakas, lennuväli on tegelikuses päris suur, aga liiklus on ikkagi kaunikesti hõre. Kus juures, ausalt, mitte midagi huvitavat ei juhtunud. Proovisime kahe kenakese "INFO" leti taga patseeriva tüdrukuga chattida, aga meie suureks üllatuseks ei osanud nad kuigi hästi ei vene keelt ega inglise keelt. Rainar endiselt maas. Kell tiksub armutult, aga me peame vastu, saabubki lõpuks õnnistatud boarding time. Kasime ennast peldikus ja paneme soojemad riided selga, sest Riias ootab meid karge Baltikumi priis.

Lennukile saamine algab komplikatsioonidega, mingi murjam on kaasa tarinud koti, mis kaalus vvähemalt 100 kg. No sellisega ikka lennukisse naljalt ei lasta. Ühel inglannal oli sama jama, tema tõttas kohe krediitkaardiga makset teostama, mis osutus peaaegu sama kalliks kui pilet. Suur oli tema "põhjendamatu" paha meel. Murjam jääbki meist maha. Valitseb jällegi vaikus, visalt ja haigutavalt avatkse siiski üks Tax Free poekene. See ei huvita kedagi ja sama visalt ja higutavalt suleb oma uksed peatselt. Passikontroll - 10 väravat, aga kõik lukus. Meil on savi, aga läänelikuma taustaga reisijad hakkavad närviliseks muutuma. Tegelikult muiduigi põhjust mureks oli, sest kui enne oli meil aega küllaga, siis kohalik venitamistaktika oli olnud edukas ja lennuki väljumise aeg lähenes. Kuskilt kaugustest kuuleme kontsakingadega jooksu klõbinat, läheneb läheneb, aga fuck kõik passi putkad lukus. Preili traavib tagasi kaugusesse võtme järele. See tseen tegi meie olemise rõõmsaks, olime ka ainukesed, sest teised reisijad muutusid veel närvilisemaks - tegelikult oli see ikkagi naljakas.

Kui me nüüd viimaks oleme suutnud kõik 5 kontrollpunkti läbida (seda on siiski vähem kui Kiievis) on jäänud veel õigest väravast sisse saada. Sven ja Rainar teevad veel viimaseid sigarette. Kui äkki hakkabki kutung lennukile. Nii ja siit tuli 6-es kontrollpunkt. Jälle passportõ ning poolik lahti riietumine k.a. paljajalu võtt marss, marss.

Aknast paistab lennuk, samuti on hakanud vihma sadama. Kerge melanhoolja hinges suundume lennukisse ja jätame hüvasti Bakuu ja Azerbaijaniga. Lennukis pikka mölutamist ei ole, kõpsti magama. Rainar äratab Madis ja Sveni kella 5-seks eineks. Magame ja ongi Riia.
Siit käbe bussile ja bussjaamast Tallinna poole ajama. Külm on ja uni on ja väsimus on. Kuna bussis magame, siis jällegi enam midagi huvitavat ei juhtu.

Ja ongi läbi.

VIII päev 11.oktoober

Tegelikult jõudis rong siiski liiga vara Bakuusse. Öö rongis küll veedetud, kõik elus ja õnnelikud, aga raudtee siiski kontides. Umbes 3-4 tundi on meie ajaarvamisest röövitud. Kohaneme, visalt. Kuna aega lennukini on veel terve maa ja ilm, siis otsustame, et rongijaamast kõnnime oma tuttavasse parki ja sööme hommikust. Meie suureks üllatuseks asuvad need kaks punkti uskumatult lähestikku, meie olime koguaeg seda vahet metrooga sõitnud, aga jalgsi oleks kokkuvõttes kiiremini saanud - igal sammul uued avastused, see virgutab ka meie unist reisiseltskonda. Meie tuttav kebabi putka ei ole veel avatud. Suundume läheduses asuvasse hotelli Azerbaijan restorani Relax. Rahuldamata ihuhädad hakkavad endast tunda andma. Õnneks on endine tipp hotell suutnud säilitada valgele inimesele omased WC tingimused mõningaste aja kahjustuste ja kulumis jälgedega. Endiselt suurimaks sõbraks mentooliga pabertaskurätikud. Restorani mitte kuigi mugavas lounges laseme siiski hetkeks veel silma looja, sest aeg on tõesti liialt varajane, et mingeid asjalikke otsuseid langetada.Sõbraliku koristaja mutid siiski pikalt meil põõnutada ei luba, sest tegemist on ikkagi hotelliga ja kui tahame magada siis tuleb meil tuba võtta. Hoolimata esimesest kurjustamisest saame ... saavad nemad meiega jutule. Inglise keelseselt linnakaardilt ei oska nad meile midagi juhatada, meid nimelt huvitas marsadepeatus ja bussijaam. Tuleb need siiski ise ülesse otsida.

Sven tahab saata veel postkaarte oma sõpradele. Läheme külastame juba meile tuttavat Postkontorit üle tee. Seekord läheb postitamine libedalt. Muidugi suutsid kohalikud teha meile väikese dünamo. Aeg oli ka kohalike jaoks varajane, sest Postkontor oli veel suletud - st uksed on juba lahti ja inimesed on kõik oma postidel, aga tööd veel keegi ei tee. Meie jääme ootama siis aega, millal suvatsetakse tööga alustada. Kui lõpuks Sven pelae tunnist ootamist löögile saab, siis teatatakse, et nad on juba ammu avatud.

p.s. siin kohal tahan mainida, et info edastamine vastastikku ei jäänud nõrga keele oskuse taha, me saime neist alati täpselt aru, aga info translatsioon ja defineerimine on meil ja neil tunduvalt erinev.

Kaardid postis lösutame Postkontori trepil. Teatav kohandumine on toimunud ja oleme võtnud eesmärgiks külastada vähemalt ühte kahest: kaljujoonised või mudavulkaanid. Äkki peab kinni üks Volgaga mees ja hakkab lambist meiega jutustama. Sujuvalt viiakse jutt sellele, et ta võib meile neid objekte tutvustada ning loomulikult sümboolse tasu eest. Meie aga olime teinud meie kupee kaaslase abiga korraliku taustauuringu, mis puudutas ka hindu ja selle mehe pakkumine selge nöökimisena. Kaubale ei saagi, kuigi hind langeb peaaegu poole võrra. Kõht lööb endiselt pilli ja suundume promenaadile kebabit mugima. Rannapargis teeme hommikuse treeningu koos Kuuba rahvusliku poksimeeskonaga. Lõpuks on meil kebabid söödud ja suvalise taksojuhiga Volga mehega võrreldes hea deal tehtud ja sõit kaljujooniseid vaatama võis alata. Kihutame linnast välja mööda kohalikku kiirteed, mis meie mõistes jällegi päris kiirteed ei meenutanud, lihtsalt laiem, kui muud teed. Koht on muidugi super, kesest tasaseid põlde laiubvad suured künkad. 3 suuremad kui väikemunamägi või isegi enam. Keegi oleks nagu põllult kivid kokku ajanud hunnikusse. Tõus on päris terav, jalgratta rentimine oleks toonud ponnistusi. Koht ise muidugi vahva. Kuna vahvamad kohad tunduvad olema muuseumi alal, siis lunastame piletid 3 kahe hinnaga, kuna ütleme, et meil ei ole lihtsalt rohkem raha. Vaatame joonised üle, need on väga iidsed. Nii eakaid jooniseid leidub veel ainult 3 kohas üle maailma. Täitsa vahvad, teaduslikult lähenema ei hakka, eelistame kaljunukil peesitamist. Korraks lööb pähe mõte, et kuidas saada tagasi esimesse linnakesse, kus saame hüpata soodsa marsa peale. Linn ei olegi nii ligidal, mööda teed umbes 10 km, aga otse mäest all saaks vast 5 hakkama.Väike matk ei teeks tõesti paha, enne matka teeme siiski veel väikese uinaku. Uinaku segab mingi imelik keel mida enda ümber kuuleme. Silmad avades avastame grupi välimuselt selgelt Skandinaavia päritolu tegelasi. Meie uiedus antud hetkel ei tee meile au, tegelikult olime me lihtsalt endiselt veel unised, sest kaljuserval oli mõnus põõnutada. Lõpuks siiski võtame julguse kokku, et uurida kas nendega oleks võimalik mäest alla saada. Saab. Bussikeses tuleb jutuks, et nad lähevad veel vulkaane ka vaatama, miks me nendega ei ühinenud on siiani selgusetu ja sellele ei ole head seletust, aga laseme ennast linnakese ääres maha panna ja vulkaane vaatama ei lähe - idioodid! Kiire vestlus kohalikega, marsa leidmine osutus liiga lihtsaks, see veidi moriendas, aga nüüd juba puhanuna oleme palju rõõmsamad.

Marsa sõit oli mõnus, kohti küll vähe ja pambud niigi suured, käed jalad ristis, 26 kohalikku senti, miks me seda varem teinud ei ole?! Tagasi linnas. Mõtted suhteliselt selged, muud ei ole vaja kui busiijaama, et sealt kuidagi lennujaama saada, sest taxoks meil enam raha ei ole. Raha meil loomulikult on, aga vaja osta koju kvaliteetset konjakit ja kuna meie lennuk väljub kell 4 öösel, siis tuleb ka suhteliselt pikk aeg lennujaamas surnuks lüüa ja seda saab teha ainult koos külma Xirdalaniga - taxot me ei võta, kõik vaba raha läheb konjakisse ja õllesse.

Bussijaam on võrreldes rongi- ja lennujaamaga, muidugi täielikus agulis. Käsile on võetud suuremat sorti silla ehitus, mis suhteliselt algjärgus ja segadust selle tõttu väga väga palju. Kuna ramadani aeg on kätte jõudmas, siis selles valguses on ilmunud päevavalgele ka mitmed kerjused. Päris vastik, väikesed lapsed sikutavad varukast ja küsivad almust ja suht visalt. Siin ei ole mõtet kaua aega veeta, kiired ostud ja võime asuda ja põgeneme siit. Õige marsa leidmine osutub veidi keerulisemaks kui algul tundus ja sõit selles marsas oli kõike muud kui meeldiv:
1. ei mahu me keegi kolmest selle istmetesse ebamugavaltki istuma
2. nagu sellest oleks veel vähe, meil on ju ka suured kotid
3. bussil puudusid amordid või need olid väga väga vanad
4. roolivarda otsad, pool teljed, piduri klotsid ja kettad jne see kõik vajas Eesti mõistes väga kiiret sekkumist
5. töötas signaal - loomulikult
6. gaasipedaal töötas ka, õnneks ka pidurid mingil seletamatul moel
Need omadused kokku muutsid meie enam kui 40 minutilise marsa sõidu unustamatuks kogemuseks, mida ehk teine kord ei soovigi kogeda. Aga sellega veel meie seiklused lennujaama ei lõppenud. Marsa peatus kuskil sellises kohas, kust lennujaama küll näha ei olnud. Mingi sürr turu tüüpi kooslus, kus hingelisi väga ei liikunud ja kuigi vasakul oli kuulda teed, siis 3 meetri kõrgune kivisein eraldas meid sellest. Terve tunnike vantsimist ja oplaa olemegi tuttavas lennujaamas. Kell on kuskil 7 õhtul, lennuk väljub kell 4 öösel. Kui kõige muuga oli kitsas käes, siis aega oli meil küllaga.

VII päev 10.oktoober

Öösel on käinud üle linna torm. Midagi hullu nagu juhtunud ei ole, lõhutud samuti mitte, aga Madise uikarid on tuul Sveni toa rõdult minema pühkinud. Vähemalt ühel mehel on nüüd Lenkaranis kvaliteetsed originaal Adidase uikarid - tore.

Hommik on vihmane, aga see ei lähe meile väga korda, vähemalt hetkel. Magama võimalikult kaua, voodis on mõnus. Siiski on torm tekitanud meie hotellile ettearvamatut kahju, restorani popp ripplagi on kolmandiku osas laest alla sadanud. Ka see ei lähe meile väga korda, sööme ära plaanilise hommikueine, mis osutub täielikuks jamaks. Rootsilauast ei ole nad veel vist kuulnud. Peame plaani mis edasi teha, ega häid mõtteid pähe tule, kuidagi on vaja siit Bakuusse tagasi saada, see saab prioriteediks. Rainar ja Madis eelistaksid laeva, aga kahjuks ei oska keegi selle kohta vähimatki infot anda. Endal infot ka leida ei õnnestu. Tuleb siiski esmalt seada sammud rongijaama ja siis edasi mõelda. Enne jaama minekut tahame siiski linnas veidi ringi kolada. Kotid on liiga suured, aga õnneks võetakse need hea meelega hoiule, isegi raha ei küsita. Ainus mis meestele muret teeb on, ega meil pommi kotis ei ole - ei ole, vähemalt mitte aktiivset. Suundume linna ja turule. Turg on cool, selline nagu päris turg kohe, kõik kaupmehed on üksteise otsas ja träni seinast seina. Kauplemine on kõva, aga teame mida tahame ja saame selle hea hinnaga.

Üks huvitav asi mis silma hakkas oli linna kanalisatsioon, mis vajab siin küll putitamist, kui mitte lausa ümberehitamist. Tänavate ääres jooksevad lihtsalt pealt avatud kanalid, kus kohtasime ka vahvaid närilisi uitamas. Spetsiifilist haisu õnneks ei tuvasta, mõningate eranditega. Meie tähelepanu köidab kohalik bussijaam, kust nö kohalikud liinid väljuvad, nii palju BAZ ja GAZ bussi ei mäleta ma juba ammu mitte.
Samuti näeme kuidas sellist algset kanalisatsiooni ehitatakse. Miks nad solgijuhtimiseks endiselt torusid ei kasuta - krt seda teab, kergem seda kraavi ehitada torude paigaldamisest küll ei ole.

Linnas kolatud, suundume tagasi hotelli, võtame oma kotid ja suundume edasi rongijaama. Hetkel on rongijaamas paus ehk lõuna, tegevust siin ei toimu. Siin passida ei ole mõtet, suundume randa. "Delfin Club" ja "Palma Club" on hooaja lõppemise tõttu kinni pandud, neid asutusi meil külastada ei õnnestu. Nagu ikka, oleme rannas ainukesed hinged. Kuskil eemal küll üks paarike kudrutab, aga nad lahkuvad peatselt. Teisele poole vaadates hakkavad silma üksikud kalamehed. Lenkarani rand on tervenisti meie päralt, super.

Rand on muidugi veider. Terve ranna äärne nii kaugele kui silm ulatub on täis mingeid veidraid betoonist poste. Valge inimese loogika neile rakendust leida ei oska. Liiv on samuti veidralt musta värvi. Lained on suured ja vesi üldiselt sogane, sest öösel oli ju torm olnud.

Värskendav ujumine tehtu, suundume tagasi pileteid ostma. Tuleb jällegi öö rongis veeta. Ega me selle üle väge ei rõõmusta, aga see võimaldab meil ööbimise pealt kokku hoida ja sõidu mugavamaks muutmiseks otsustame võtta luxkupee. Kahjuks ei ole sinna enam kohti ja peame jällegi leppima tavalisega. Piletimüüa teeb meile kõpsti külma. Rainari ja Madise seletused ei kanna mingit vilja, isegi kalkulaatori kaasamine ei pane kohalikku meest oma viga tunnistama. Okei, õnneks ei ole summa suur ja jääb see kaks õlut joomata - kuradi tropp.

Suundume söögikohta otsima ja leiame siit samast lähedalt 3 tärni hotelli. No muidugi, nüüd kui me seda enam ei vaja. Asume õlut lõmistama ja lamba shashlõkki mugima. Kellegil head plaani pähe ei karga, mida päevaga peale hakata. Õlu maitseb hästi ja aeg tiksub kiirelt, nii me sinna istuma jäimegi ja enamuse päevast mööda saadamegi. Viimaks konsensuse tulemusel siiski otsustame minna randa päikeseloojangut vaatama. Randa viib väga huvitav tänav, kui seda muidugi saab nii nimetada ning eest leiame ära ütlemata huvitava trepi.

Väge mitmekülgne ja funktsionaalne ehitis, siin saavad korraga oma vajadusi rahuldada noored kudrutajad ja kirglikud kalamehed. Hetk tundub piisavalt harmoonilisena, et unustame end paduvihma kätte. Hoolimata meie kiirest reageerimisest ja eestlaslikult pikkadest sammudest saame siiski täiesti läbi märjaks. Suundume oma varbaid soojendama kohalikku kohvikusse.

Kohvik - st 60-datel ehitatud klaasist putka, remonti vahepeal pärast valmimist ei ole tehtud, külastajateks ainult mehed, menüüd ka ei ole, sest pakutakse ainult teed ja sedagi ainult ühte sorti. Kokkuvõtlikult, kohvikus on müügil ainult üks artikkel ja see maksab kopikaid, kuidas see koht küll ennast ära majandab me päristäpselt aru ei saagi, äkki on hoopis riikliku toteerimise peal.

Kohalikust poest ostame omale rongi erinevaid küpsiseid, mis maitsevad uskumatult maitsvalt. Pimedus on saabunud maale ning Madis ja Rainari plaan ööujumiseks nagu seda sai tehtud Jaltas, on piisavalt kvaliteetne pinnas tekkinud. Sven jääb kotte valvama, kuna tema suplusest ei hooli. Poiste naastes on olukord selline, et tuleb suunduda poodi uute küpsiste järele. Madis jääb kotte valvama, tema küpsiseostust ei hooli. Enne rongile minekut haagivad meile külge kohalikud ägedad tegelased ja leiame omale veel terve trobikonna uusi sõpru.
Täitsa lahedad sägad olid. Rongis saame kongikaaslaseks uskumatult mõistliku tegelase. Õppis Bakuus majandust, naine oli pianist konservatooriumis, mõttelaad hoopis midagi muud kui siinai kuulsime, täiesti läänelik. Tema ei ülista presidenti, vaid ütleb: "kuidas meil saab olla hea president, kui ringi vaadates on kõik ligadi-logadi, alustades teedest lõppetades koolimajade ja haiglatega. Kirus Ihani ja kadunud Haydari ikka korralikult, aga täiesti argumenteeritult. Kohe nähe haritud mees. Pildi järgi ei maksa hinnangut anda :o)
Samas saab lahenduse ka meie betoon postide dilemma. Umbes 70-ndatel oli hakanud vesi meres tõusma, uputas terve ranniku pea 70 ja enam meetri ulatuses üle. Suure tõusu valguses tuli kellegil eriti taibukal arhitektil idee, mere äärde betoonist trepp ehitada, mis viiks siis rahulikult otse merre. Selline samasugune trepp, millel me istusime varem. Kukutigi siis betoonist talasid mereäärsesse taguma. Mitu kilomeetrit vaju sai maasse ja jupikene trepigi tehti valmis, aga vesi kurivaim ei suvatsenud enam tõusta. No ja postid jäätigi lihtsalt randa nii sama ilmastikule uuristada.

Vestlus tolle mehega on tore, sest ammu pole ühtegi asjalikku ja taibukat kohalikku kohanud - tegelikult on ta ka esimene selline :o) Meie lõmistame ikka õlut ja sööme oma küpsist, tema peale paari lonksu õllest rohkem ei hooli. Õlle lõppedes uinume, et hommikul kohtuda juba vana tuttava Bakuuga jälle.

VI päev 9.oktoober

Enne Astarad, linn kuhu rongisõit meid peaks viima, kulgeb raudtee otse mere äärest, kokku ca 50 km. Meie kupee kaaslane hakkab ennast minema sättima ja ukse vahelt paistab merelt tõusev päike. Päike tõuseb silmnähtavalt. Lebaskled kupee koikul ja vaatad merele tõusvat päikest, see hetk lihtsalt nõuab väikest mõtisklust.
Hommikused tähelepanekud:
1. kõige popim amet on "taksist", kõik kellel on auto, see ka takso teenust pakub
2. ükski hind ei ole kivisse rajutud, kaubelda, kaubelda ja veel kord kaubelda ning selle juures peab olema sul täpne raha, sest alati tehakse sulle tüssu, vähemalt kopikategagi
3. mehed on tähtsamad kui naised, isegi loomaias käiakse koos sõbraga mitte perekonnaga, kui lapsed tahavad loomi nähe siis nemad tulevad emadega
4. on kas rikkad või vaesed, välisel vaatlusel sa neil vahet ei tee, vaesel on küll ainult üks paar pükse, aga selle eest näeb see üks püks paar välja sama hea kui rikkal
5. mehed kannavad ülikonda
6. autot pestakse seal kus on vesi, pesulad on lollidele, aga ka neid on
7. kui sa oma sireeni ei kasuta siis sind ei ole liikluses näha, nt sõites mööda peateed, siis kui kõrvalt teelt tahab keegi keerata ka peateele, siis sina annad juba kaugelt märku signaaliga, vastaseljuhul sind ei ole olemas
8. kellegil ei ole kuhugi kiiret, meestele kontimööda tegevuseks on lihtsalt tänavatel chillimine, põhjust ei ole vaja
9. töötatakse selleks, et elada ja kindlasti mitte vastupidi (nagu Eestis)
10. "plätud" - krt neist ei tahakski rääkidagi, aga peab, see on selline auguga peldik millel saapa jäljendid kahel pool ja nii uhkeid ja glamuurseid plätusi nagu siin, ei oska uneski näha - ODAV POTT ON PAREM KUI HÕBEDAST PLÄTUD, Eestis kohtab selliseid veel vanades rongijaamades ja lauluväljaku meeste peldikus
11. rahvas on sõbralik, v.a. naised tänaval, nemad pelgavad plätudega pikki ja lokkis mehi
Nii rohkem too hommik ei tulnud mõtteid päha.

Vaade on oivaline, rong kergelt kõigutab, päike on nüüd juba tõusnud ja ei ole enam oranzh on kollane. Hommik on karge. Ootame pinksalt linna nimega "ASTARA" aga linna ei tule, kuid saabub jaam. Rahvas aetakse maha ja tõesti ongi jaama nimeks "Astara", aga mida ei ole on linn. Kauplemise peale lubame kahel tegelasel, kelle on uus ja väga vinge stereoga Lada 07 ennast siis citysse ära visata. Selgub et linn on raudtee jaamast 2 km kaugusel. Lepime kokku 1 manati peale, aga linnas koorivad ikkagi 2 - "no muidugi, kummalegi üks" kuidas me ise selle peale ei tulnud:o) Vot sellist käitumist nimetakski nöökimiseks. Eriti veel kui meie eelarve on mõnevõrra juba kokku kuivanud.

Rongis tegemata ihuhädad nõuavad rahuldamist ja peale kerget seiklemist hüppame siiski sisse kohaliku 4 tärni hotelli, vaieldamatult ilusaim hoone linnas: interjör - super, teenindus - super, wc - plätud ... ei ole võimalik, aga ometigi on nii. S...tt... panna rahulikult ei saa. Vahepeal kui Rainar "plätusi" proovib, hakkab meie portjee rääkima, et neil siit hotellist just 15 minutit tagasi lahkus üks eestlane. Okei hea nali, sest seda nippi juba Bakuus kasutati. Ei võta asja tõsiselt. Rainari naastes tehakse asjast uuesti juttu ja kui leti alt ilmub välja mingi telefoninumber, siis ei jää muud üle kui proovida helistada. Ja ongi IMRE ja ongi eestlane - UH-UH-UUU!

Meie healoomulised pingutused, pääseda eestlastest nii kaugele kui seda Azerbaijan võimaldab, on jooksnud hetkega liiva. Telefonis lepime kokku kohtumise, kuna selleni on veid aega, siis otsustame teha hommikused õlled. Samas soovime rahuldada oma uudisimu näha Iraani piiri. Väikene unistus, istuda kuskil kivil (=kaljul) või murumättal (=rohuga kaetud kalju) ja rüübata külma õlut ning jälgida vilgast tegevust piiripunktis, just nimelt Iraani omas, oli meil juba rongi astudes meeltel. Mõeldud tehtud seame sammud piirile. Mida lähemale piirile, seda tihedamini teevad kohalikud meiel märkuse, et õlledega üle ei saa ja mida lähemale piirile, seda rohkem kihvatab soov edasi minna. Soovitud kaljukest, siiski me ei leia, samuti ei õnnestu meil üldse rahus õlut lõmistada ja silmadega üle piiri kiigata, sest piiripunkt jääb suurte betoonist aedade vahele. Ja kuna seal samas kohe on ka mingi turg, siis nii varasel hommikutunnil me tõesti tahame rohkem rahu saada. Õnneks on Imre meiega kohtumisest sama üllatunud kui meie ja seega on nüüd kokku 4 veidi üllatunud tegelast. Käime meres ujumas, see mõjub uskumatult mõnusalt ja ergutavalt.

Mere ääres kohtame kalameest, muidu täiesti tavaline, aga siiski omapärane. Miks ma sellest räägin, aga selle pärast, et tema nö paat ja sellega sõitmine oli täiesti uudne lahendus meie jaoks.
I - see ei olnudki mingi paat millega ta merel oli, see oli hoopis mingi penoplastist alus, pigem nagu parv siis.
II - mehel ei ole ühtegi aeru ega mootorit selle aluse küljes, aga ometigi liigub uskumatult tempokalt meie poole. Selgub, et mehel on meres väike trossipoiss, mida mööda ta siis kätega ennast nõnna edasi tarib.
III - viimane lõpp läheb libadamalt, siis enam trossi ei ole, lähevad lestad jalga.
Meile 4-e veidi üllatunud ja ujunud tegelasele on selline tehnoloogia täiesti uskumatu, aga töötab.

Kuna hommikust on saanud sujuvalt lõuna, otsustame minna sööma. Ja kohe suudab Imre meid meeldivalt shokeerida. "Stolitsa" kuhu ausalt ei oleks julgenud ise sisse astuda, aga kohalikuma mehe kindlal teadmisel siiski sisenema, saame uskumatult maitsvat toitu, siiani parim söögi elmus. Omanik pakub meile veel mingeid imelikke hapukaid vilju magustoiduks, mis sobivad kindlasti sakuskaks viina peale, antud kliimas isegi paremini kui hapukurk.

Laseme Imre tagsi tööle ja põrutame ise taxoga Lenkarani poole, sest Astara on kohalike sõnul võrreldes Lenkaraniga täiesti mõttetu linn, turistid siin ei käi ja midagi vaadata ei ole ka, kuigi koht on ilus. Rainari pidurdamatu loba tulemusel, pöörame äkki tagasi ja vahetame taksisti kodus autot ja suundume mägedesse soojavee geisreid vaatama. Auto vahetus oli vajalik, sest tee mis viis mägedesse oli tõesti uskumatult nigel. Aga koht on vägev.

Pigem peaks ütlema sürr. Endisest vägevusest ei ole midagi alles jäänud, peale selle majakese pildil. Jutu järgi oli kunagi siin olnud lausa sanatooriumi taoline asi. Moskvast toimus otselend, millega hommikul toodi inimesed kohale ja õhtul viidi tagasi. Siin maal hoitakse naised ja mehed eraldi. Kuigi sanatooriumit juba ammu ei ole, on endiselt säilinud naiste ja meeste teritooriumid. Meeste bassein osutub siiki meiesugustele põhjala poegadele liiga soojak, kui mitte kuumaks. Madise ponnistused päädivad kuni põlvedeni punetavate jalgadega, vette istuda siiski ei riski. Kohalik mees olevat selles "keeduvees" 15-20 minutit maganud. Meid rahuldab täiesti naistekas. Tervis paraneb jõudsalt ja tuntavalt, seda tasub ise kogeda.

Enne lahkumist tervisevetelt ründab meid ei tea kust metsik kitsekari, aga õnneks kitsed ei ole teab mis suured ujujad ja meid päästab jõgi, mida nad ületada ei riski. Tervis parandatud jõuame lõpuks pärast järjekordset autovahetust Lenkarani. Järjekordne 4 tärni hotell ja Sveni eduka lobitöö ning minu ja Rainari ebaõnnestunud kauplemise tulemusel otsustame siia jääda, sest infot veel mingi teise hotelli kohta ei ole võimalik leida. Pealgi hind on tõesti soodne, maksame 400.- (krooni) per nase. Hotell tundub korralik ja pärast ööd rongis kulub korralik duss marjaks ära ja siis magama.

Lepitud ajal kohtume jälle Imrega ja läheme linna uudistama. Peamiselt köidab meie tähelepanud linna keskpark, mida tegelikult küll tuleb nimetada hoopis Haidar Alievi Pargiks.

Meie arvates park nagu park ikka ja otsustame siiski minna sööma. Imrel on varukast jällegi üks omapärane ent siiski suurepärane söögikoht võtta. Otsustame süüa kala, esimese eelistusena haugi, aga kuna seda ei ole, siis lepime "kaspiamerekalaga" (nime ei saanudki lõpuks teada). Siiani olime tundnud ennast suhteliselt tegijate vandersellidena, aga kõik see kahvatus Imre kogemuste ees. Kus ta kõik käinud on ja mida teinud, seda ma siin rääkima küll ei hakka, sest muidu muutub too blogi mõttetuks. Kellel nüüd tekkis huvi, siis jääb loota, et Imre kunagi raamatu kirjutab või siis oma reisikirjad sarnaselt kuhugi neti ülesse riputab ja saan oma blogile vastava viite lisada.

p.s. see on vihje Imrele :o)

Pärast sellist õhtusööki, sellele eelnenud tervise parandamist ja sellele eelnenud ööd rongis, vajame hädasti und ja seda me ka teeme. Sveni rõdul tehakse veel paar suitsu, endiselt imestunud leida eestlast sellisest kohast, õhtu on sume, kuigu taevas kisub mustaks, kesklinn ja linn küll, aga uskumatult vaikne - meenub meie "kodu" rõdu Bakuus, see on puhkus, see on puhkus. Hetkeks veel tabame end mõttelt, kui palju meil raha on, et kuidas me üldse Bakuuni välja veame, aga sellega tegeleme juba homme.

V päev 8.oktoober

Ei mingit üllatust, janutab nii mis jaksab. Kuigi aastatega ei ole ma endiselt suutnud jõuda arusaamisele, et pärast rohket alkoholi tarbimist on järgmine päev nagu veidi paha või nii. Vähemalt olen õppinud seda ette ennustama. Ainuke mõte mis peast läbi käib - kuradi meie! Esiteks: miks leppis Rainar omanikuga kohtumise nii vara, Teiseks: miks Sven kui kõige vanem ei hinnanud Rainari lepet ebareaalseks ja Kolmandaks: miks Madis arvas, et tema ei pea otsustamisel kaasa rääkima ega oma arvamust kõva häälselt avaldama. Kolm traagilist apsakat, mida nüüd enam ei ole võimalik muuta. Ja jälle istume linna uhkeimas pargis, lõmistame Pepsit ja mugime döner kebabit. Olemine on kõike muud kui hea ja olukord muutub raskemaks. Jubedalt janutab. Päike lõõskab otse pähe, Pepsi kaob nagu kerisele, mõted ei liigu, keegi ei taha otsustada - tulevik, isegi olevik, näib suuremustaauguna. Keegi geenius siiski võtab vastutuse ja julgeb käia välja plaani, et esmalt rongijaama pileteid ostma ja siis ujuma.

Piletid taskus, pakke siiski pakihoidu panna ei riski, algab üritus - "Eesti mehed Kaspia merre, mauhh!" Kõige tähtsam on leida takso. Aga pärast 30 minutilist otsimist, ei saa me kuidagi taksistidega kokkuleppele, kus on see koht täpselt kus saab ujuda ja loomulikult hind, käib ilmselge nöökimine. Jubedalt janutab. Õnneks kohtume kolme noort ja ilusat tüdrukut, tõesti armasad ja üldse mitte koledad, isegi janu ununeb hetkeks. Räägivad inglise keelt ja on äärmiselt vahvad ja abivalmis. Nende imestus meie ujumise soovi üle on meie meelest kohatu: "tahate ujuda, tõesti, aga vesi on ju külm kõigest +20, enam ei käida ujumas, kui on +30 või rohkem, siis ujutakse!" Aga meid põliseid mehepoegi see ei huvita/heiduta. Nüüd on meil info, kus rand asub (konkreetne kohanimi) ja umbes teame ka mis see meile maksma võiks minna. Alustame uuesti taksisti otsinguid. Jubedalt janutab. Mitmete kauplemiste tulemusel saame kokkuleppele vanamehega, kellel Lacosti ülikond, aga sõiduriistaks vana hea Lada. Jalg on mehel raske, aga teab kuhu sõita. Jubedalt janutab.

Rand ongi rahvast tühi, meie oleme peaaegu ainukesed. Jubedalt janutab.

Madis suundub õlle ja tikkude otsingule. Kohtab meest kes on elanud, "saamõi krasiivõi gorod v estonia kohtla-jarve" oli mingi kraanajuht ja meistersportlane. Õllet ei ole, limpsi ei ole, tsaikut ei ole, mitte midagi ei ole, lohutuseks kingib välgumihkli. Jubedalt janutab. Välgumihklid on siin uskumatult viletsad, väliselt on udupeened, aga toimimisaeg kuidagi ääretult lühike. Õnneks saab olla kaleani meres. Olukord muutub veel halvemaks, ka kõht on nüüd tühi, st päris päris täiesti tühi. Ka ranna Disco Club on suletud. Enam ei pea vastu, olgu rannas nii mõnus kui tahes, vedelikku on vaja ja kohe. Seame sammud linna. Esimesed kolm putkat on suletud, neljandast saame õnneks osta viimse pudeli vett, seisund stabiliseerub. Tagasi Bakuusse läheme rongiga, sest sellega me ei ole veel sõitnud. Rongijaam osutub eriti ägedaks kohaks. Kunagisest hiilgusest on üht-teist alles jäänud. Jubedalt janutab.
Õnneks on vaksalis poekene. Okei mitte Eesti mõttes pood, aga ruum, kust raha eest saab külmikust õlut ja külmiku kõrvalt pesuseepi. Seda hetke oleme oodanud nüüdseks juba peaaegu 10 tundi. Madis püstitab Azerbaijani õlle joomise rekordi, ühesõõmuga üks pudel, kuna aega keegi ei võtnud, võib tulemus vabalt olla ka maailmas tervikuna arvestatav. Madis joob veel ühe õlle ja ka selle pudeli tühjendamise tulemus on esikümne vääriline, ka Rainar ja Sven on Madise janust imestunud. Olukord stabiliseerub veelgi ja kuna päike hakkab loojuma, siis isegi paraneb. Kohalik elektrirong - pärast valmimist 1965, ei ole remonti saanud, aga püsib koos ja liigub. Üldiselt saab pilt Bakuust veelgi selgemaks, ei ole see üldse nii kena ja puhas kui meie "kodus" oli. Äärelinn ja raudtee äärne on ikka kaunis kohutav - räpane kole agul. Kõik nõustuvad, et sellist pilti muidu turistile ei näidata ja seda kõike 10 kopika eest (30 senti, nii palju maksis rongi pilet).

Kuna ees ootab öö rongis, siis otsustame enne rongile asumist korralikult süüa. Samuti tahtsime kasutada korralikku wc-d, kus natukenegi enne rongile asumist ennast "kohendada". Söögikoht: interjöör - super, teenindus - super, kolmekäiguline õhtusöök - super, wc - plätud ja ei mingit kraanikaussi. Ootamatu tagasilöök! Aga oleme nii palju juba kogenud ja palju palju on veel nägemata. Naaseme rongijaama ja üritame 2,5 tundi surnuks lüüa. Üritame vahetustega s...t...l käia, õnnestub, kellel paremini kellel halvemini, aga rongis on veel hullem. Mälestus Eesti NSV-st ning Rainari ja Madise käigust Ukrainasse. Lääne-inimesele harjumatut hügeeni- ja sanitaarlahendusi aitab korvata menthooliga Zewa salfkad. Palju rõõmu väikestest asjadest. Üldiselt lamame lihtsalt sillutisel, mis on uskumatult puhas, nii et riided jäävad puhtaks ja pohmaka päevale kohaselt on nüüd lõpuks võimalik rahulolevalt lihtsalt möla ajada, sellist järgmise päeva möla - kes teab seda tunnet, see teab. Loomulikult oli mida meenutada, 4 päeva ju uskumatuid elamusi, eilne "Tictaniku" külastus, samuti võtsime vastu globaalse tähtsusega otsuseid, mis maailma veel paremaks muudab ja peamine, omavahelise analüüsi ja kogemuste najalt teame ka naistest jälle rohkem. Kõik möödujad vaatavad meid pikalt ja pinksalt. Kommenteerivad, aga ei tonka midagi, kohalik keel on täiesti mõistmatu. Saabub rong, veel tunnike munemist, kupee kaaslaseks saame merel naftat pumpava kohaliku tegelase, kes sõidab objektile. Üldiselt ebamugav, palav, kohalikul mehel on külm (magab dressides ja mässib ennast teki sisse). Pikka juttu ei ole, magame.

IV päev 7.oktoober

Hommik ei erine eelmistest. Vett või midagi jälle ei ole ja ometigi on ju jälle janu. Ärkamine siiski on varasem kui eile, jälle! Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja saame kinnitust oma eile tehtud avastusele. Esimeseks sihtpunktiks saab funiklöör. Võrreldes Jaltaga nagu veidi rohkem päris rongivaguni moodi. Suund oli kindlalt teletorni poole, mis tegelikult on samasugune nagu Tallinnas, tüüprojekt. Siiski funiklöör meid päris teletornini ei vii, meie ees avaneb hoopiski suurejooneline memoriaal erinevates sõdades hukkunute mälestuseks. Kiieviga seda kohta muidugi võrrelda ei ole võimalik, aga siiski on tegemist ühe ära ütlemata peene ehitisega. Tegemist on pargikompleksiga, millel on palju erinevaid tasandeid. Mõned tasandid on lausa hooned, kus originaaliks peaks olema muuseum või midagi säärast, aga hetkel vaatas sealt vastu tühjus. Palju treppe, põõsaid, puid, pinke, paarikesed kes kudrutasid pinkidel - chill. Avastame Lenini kuju. Rüüstatud. Kunagi oli see koht olnud ilus, nüüd haises kuse järele.
Kuigi jah too "mausoleum" oli omal ajal väga peen, vaade mis nendest pooleni kinni müüritud akendest avanes oli muidugi võimas. Selle kohal asus kohvik, kus oli võimalik osta ainult teed ja limpsi, see on tõeline traagika, sest hädasti oleks õlut vaja. Noh aga naudime siis vaadet.

Nagu ühes säherduses korralikus kompleksis ikka, nii on ka seal igavenetuli.

Erinevalt suuremast osast kompleksist oli see koht kenasti korras ja pühitud, aga ainult see koht ja selle juurde viiv allee, kõik mis jäi silma kõrvale ja välja ei paistnud, oli päris kole. Üldiselt võib asja võtta kokku järgmiselt: II maailmasõja NL päästvat armeed keegi taga ei igatse. Erinevalt Eestist on nendele püstitatud mälestusmärgid rüvetatud ja lõhutud. Samas on neil endil piisavalt jamamist armeenlastega ja nendes konfliktides hukkunuid mälestatakse austusega. Kõik mis jääb "härrade" teele ette ja on silmaga nähtav, läigib nagu prillikivi. Mis silma alla ei jää, see kõduneb vaikselt oma lõpu poole, olgu selleks siis ausammas või mis iganes.

Sõbraliku vennasrahvusena täitsime oma kodaniku kohust ja avaldsime austust vapralt hukkunud kangelastele, asetades lilled hauale. Oleksime hea meelega eelistanud valgeid roose, kahjuks pakkus kohalik lilleputka ainult punaseid nelke, aga lill on lill ja see tegu halvemaks ei muuda.

Pärast meie väikest tseremooniat köidab meie meeli samas asuv moshee, mille külastamine tundus täiesti passlik. Nüüd oleks hädasti olnud Mihkli abi vaja, sest meie teadmised religioonist olid äärmiselt kidurad, mille tõttu jäime ootavale seisukohale, kas pildistadagi tohime. Õnneks räägib väljuv mees inglise keelt ja lubab meil mosheesse sisse astuda, kui me kindlasti palja jalu võtame ja palvetajaid ei sega. Lubatud tehtud, astume mosheesse. Kahjuks pidime antud lubadust murdma, kuna meie ilmumine palveruumi oli seal viibijate jaoks liiga ekstreemne ja 10-st 9 tegid oma palvetes väikese pausi ja silmitsesid hoopis meid. Et mitte piinlikust pikendada, lahkume kiirelt. Funikulööriga taas alla linna sõites võime teha risti seinale, kohtame tegelast kes on Madisest pikem, huvitav kas tema siis ei olegi trennis või on tal mingi vigastus.

Üldiselt on kõhud tühjad ja kõige õigem paik nälja kustutamiseks on promenaad ja näljakustutajaks loomulikult döner kebab. Õlut lõmistades ja kebabit mugides tutvume samal ajal kohalike kalastusvõtetega. Eestis selliseid võtteid ei ole mina küll veel näinud, eriti riistad on äärmiselt kentsakad. Kindlasti oleks sõpradel Villul ja Nurmel huvitav ametivendadega konsulteerida ja uusi võtteid õppida. Otsustavalt võtame vastu otsuse, tutvuda uue reisisadamaga. Võrreldes Läänemaailma sadamatega oleks too nagu täiesti välja surnud, trepile astudes kukub kuskilt kugusest mingi mees vilega vilistama ja kätega vehkima. Olgugi teatavast teadmatusest otsustame, et ei hakka kaugemale minema ja taganeme. Enne päikese loojumist randub sadamas "General Xasimov".

Ja jälle istume oma rõdul ja loomulikult koos oma kohaliku sõbra "Xirdalni" seltsis. Aga nüüd see juhtus - Madise ettepanek kohalikku konjakit degusteerida, saab kiire ja üksmeelse poolehoiu. Ja kui pärast esimses pudeli lõppemist minnakse uue järgi, siis see tähendab veel janusemat hommikut kui siiani. Madis ja Rainar ei jäta võimalust üritada uuesti ööklubis "Titanic" meeldivalt aega veeta. See kord paneme ennast korralikult maksma. Pärast "hirmkalli" dringi ostmist (see on kohustuslik) joome ainult õlut, see maitsebki paremini. Tüdrukud istuvad kohe kõpsti põlvele, aga kui tahame tantsida, siis nad ka tantsivad. Nende üritused meilt veel "hirmkalleid" drinke välja meelitada jooksevad liiva. DJ mängis seda muusikat mida meie tahtsime, kuigi tegelikuses tuli ka sellise asja eest maksta, aga paar kohalikku tegelast on meie valikuga rahul. Võrreldes eelmise kogemusega läheb tänane õhtu/öö palju ladusamalt. Tüdrukud on nõus meiega tulema ...

III päev 6.oktoober

Kuigi on oktoobri kuu, siis üldiselt on ikka päris palav, magamisel tekke ei kasuta, piisab linast ja ikkagi on kuidagi palav. Tuleb rõduuks lahti teha. Erinevalt teistest mind sääsed ei sega, nemad on nendega ikka päris hädas, aga mind jälle segab see kuradi tuututamine tänavalt. Sellest võib järeldada kahte asja:
1. Sven ja Rainar saavad rahu magamiseks alles siis kui õues läheb valgeks, sest siis lähevad sääsed magama ja enam ei pinise, nende uni on selle võrra hommikul pikem ...
2. Madis ärkab hommikul varem kui teised, sest tal on aken lahti ja tuututamine muutub päeva poole järjest intensiivsemaks.
Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja teeme avastuse. Tänavatel ei ole kuskil prügikaste, seega kogu praht mis näpus, tuleb tänavale visata, aga ikkagi on tänevad puhtad. Meenub, et CIA andmetel on siin töötus 10%, inimesi vaadates tundub kuidagi mitte usutav. Mitte kunagi varem ei ole prügikastid omandanud meie jaoks nii suurt tähendust kui nüüd selgus. Kuna tänavad on puhtad, aga prügikaste ei ole ja kuhugile peab see prügi ju minema. Lahendus mis hoiab tänavad puhtad ja töötuse madalal on koristajad. Täiesti ebaefektiivne, täiesti töökindel.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks saab olema rahvuststaadion, mis kannab nime "Tofik Pahramovi nim Staadion". Staadoini kõrvalt leiame esimese hypermarketi ja prügimäge meenutava, mida see vist siiski päriselt ei olnud, parkla.

Rainari jalgpalli alased teadmised suudavad meid endiselt üllatada. Tegemist ei ole mitte lihtsalt mingi suvalise mehega, kelle järgi nimi anti, vaid tõeline ajaloo kangelane või siis mitte. Selgub, et härra oli meil 1966 MM Inglismaal Webmlis toimunud MM finaali äärekohtunik, vastamisi iidsed rivaalid Inglismaa ja Saksamaa. Mängus löödi üks värav või ei löödud, Tofiku meelest löödi. Siiani on asi päriselt lahendamata, kas pall siiski ületas värava joone või ei.

Edasi suundume Bakuu loomaaeda, sest NL'i ajal olevat see olnud uhkeim terves riigis. Esmalt tuleb läbida meil linnakeskne mets. Pargiks seda nimetada ei ole võimalik, metsaks tegelikult ka mitte, üks kole looduslik koht. Puude all ja puude küljes jooksis kümneid meetreid mingeid metall torusid, samuti kaevati kuskil u 20 aastat tagasi betoon torusid, aga maasse need ei jõudnud.

(sellel pildil on näha kuidas metall torud on seotud puude külge)

Vastikult haisev ja prügi täis oli see looduskohake samuti. Ainukeseks meeldivaks asjaks olid kaks kena kohalikku tüdrukut, kellel ilmatuma suured koerad kaasas. Nendega me jutule saada ei üritanud. Igaljuhul Zoo sissepääs ei reeda kübekestki endist hiilgust. Üldiselt masendav koht, aga omad lemmikud leiame siitki. Kaelkirjakut siiski ei ole, lõvid magavad puuris, sama mis Tallinnaski, aga tiiger on nähtaval. Tiiger on küll ilus, aga ainult profiilis, sest tegelikult on vaeseke päris kleenuke.

Meie vaieldamatuks lemmikuks osutub aga tavaline karu. Muidu karu nagu karu ikka, aga tema olemusest tuvastasime, et tal on elu pohmakas. Istus ahastavalt puurinurgas, ägises, põrnites külalisi, püüdis silma looja lasta, aga ei õnnestunud, sest lihtsalt sellisne elu pohmakas oli tal. Tundsime talle kaasa ja rüüpasime lonksu külma õlut.

Nii, nüüd tundus olema paras aeg võtta üks Azerbaijani McDonalds Big Mac eine. Ilmselge ülekohus, hinnad samad mis Eestis, jääb söömata. Hamburgeri restorani tagant avastame karjase koos lammaste ja kitsedega. Et te mõistaksite asja koomilisust toon näite Tallinnast. Sõpruse pst. McDonalds ja selle ääres oleval muruplatsil karjatab oma lojuseid farmer Sulev.

Nii see kant hakkab ennast ammendama. Suundume metroosse ja otsustame sõita kaugemiasse punkti kuhu metroo viib ja kus võiks midagi huvitavat olla. Kuna turg pidi olema hästi odav, siis pealuski meie tähelepanu üks äärelinna turg, kuhu metrooga oli võimalik kohe pauhh leti saada. Ja alles siin rullus lahti Bakuu tegelik nägu - keto, meie mõistes lihtsalt keto. Olime plaaninud turu äärse järve ääres ühed döner kebabid nosida, aga see plaan soikus olude sunnil kiiresti. Põgeneme turul valitsevast lärmist ja karjuvast muusikast turu kõrval asuvasse rongipeatusesse. Sealt leiame ühe paljudest mööda maad kulgevatset torudest millel istudes päikese loojangut vaadates oma dönereid mugime ja õlut lõmistame.

Aitab, ketos oldud ka, tagasi tsivilisatsiooni. Ja oplaaaaaa, metroo jaamas hüppab meie juurde mingi mees, kes näitab politsei töötõendit ja kukub meid küsitlema. Ei piisa, vaja poisid läbi otsida. Esimesena võetakse ette Sven, viiaks ekuhugi taha ruumi kohe, okei päris nii see vist ei pea olema, muutume kergelt ärevaks. Järgmisena võetakse ette Madis. Aga just siis kui olen oma taskute sisu lauale laotamas, sekkub vormis politseinik, kes ütleb esimesele tegelasele, et jäta järgi ja meid lastakse metroole. Tagant järele võib pidada tarkuseks, et meil passid ikka kaasas olid, küllp see meid päästiski, sest "pri baltika" on siin mail kõva sõna!!!

Tagasi kodus, hunnik õlut ühes ja jälle istume oma rõdul. Täna poodnik enam ei imestagi, kui palume kasti õlut, eile oli ta ikka päris üllatunud. Rainar lippab toob veel ühed dönerid ja meie lemmik tegevus võib alata. Istume, vaatame, joome õlut ja jutustame - selle nimi on puhkus.

Meie õnnist rahu segab mingi pidev mögafonisse rääkimine. Lähemal uurimisel selgub, et kaks uhket politseiautot, politseil on siin tõesti väga head sõidukid, sõidavad mööda tänavat edasi tagasi ja seletavad vahetpidamata ruuporisse midagi. Kuna esimesena murdub Rainar ja läheb maja all passivalt taksistilt infot ammutama. Asi muutub selgemak - kõrval majas avatakse "IDEA" mööblisalong, tõotab tulla suurem üritus ja kogu tänav aetakse pööblist puhtaks, samuti nende autodest. Parim viis selleks on kasutada kolme patrulli, neil kindlasti ei ole midagi targemat teha. Meie tuvastasime ilmse ebaefektiivsuse.

Rainari ja Madise rahutud hinged hakkavad kahtlema, kas meie uus taskulambiga välgumihkel ikka paisatv muulilt rõdule või ei. Keegi peab minema muulile ja taskulambika valgust näitama. Nii Sven jääb koju, Rainar ja Madis suunduvad muulile. Enne veel teeme tutvust selle sama parlamendi hoonega. Konstateerime fakti, täitsa pompöösne ehitis. Illusiooni sajandite pikkusest ajaloost purustavad maja ehtivad viisnurgad, aga muidu päris cool, etem kui Toompea. Muul on mingi ca 200-250 m meres ja selle otsas restoran, Bakuu mõistes restoran. Külm õlu, loksuv meri, soe öine oktoobri õhk (+25 C), perfect. Kõrval lauas istuvate tüdrukute abiga oskame öelda azerbaijani keeles "terviseks" - "senùn sagliguvà", õlle joomine saab täiesti uue mõõtme ja maitseb veel paremini kui siiani. Siis peame kohalike poistega maha kaks tõsist "autotroomi lahingut", hoolimata isikkooseisu alla jäämisest, väljume võistlusest võitjatena. Päeva võib lugeda korda läinuks.

II päev 5.oktoober

Milleks on autodel sireenid, aga ikka selleks, et endast kaasliiklejatele märku anda. Ja mida rohkem ja kõvemini sa oma sireeni kasutad, seda ägedam tegelane oled. Eriti tegija oled siis kui oled oma Ladale, võib olla ka uuemat tüüpi BMW või Mersu, külge kombineerinud mingitlaadi operatiivauto sireeni. On kuidas on, aga mind ajas see tuututamine ülesse, just see operatiivautosid jäljendavad uilged, tundus nagu põleks ja sureks keegi pidevalt. Kuna sagimist ja tuututamist tänaval jätkus, siis esimene ärkaja olengi mina - jeee, rõduga tuba. Esimesed Bakuu päikesevannid, sooja lubatakse +25! Orienteeruvalt oleme kõik jalgadel nii kuskil kella 13 paiku, mis ei olegi nii vara, sest Eesti on kell alles 11.

Pikalt ei mõtle, esimene käik kohe promenaadile, korralik shashlõkk ja külm õlu, see on see mida vajasime. Ja siit see laegas avaneb XIRDALAN. Tegemist on heleda, pisut lahjem kui Originaal, Azerbaijani kohaliku õllega, eriti maitsev külmana. Küll see ikka maitses hästi. Pärast söömist suundume linna uudistama. Sulandumine kohalikke hulka osutub oodatust palju raskemaks.
Esmalt meie pikkus, mina olen juba täitsa sihvakas tegelane ja harva kui mõni azer minust pikemaks osutus, Svenist ja Rainarist pikemad mehed vist on spordilaagris või ei ole nad veel sündinud.
Teiseks meie juuksed, okei värv on nagu nii vale (Sven - mitte tume, Rainar - lausa valge ja Madis - puhta punane ja lokkis) ning soengu kohevus ja pikkus ... no comment.
Kolmandaks meie riietus, lühikesed püksid, t-särk ja plätud, selliseid Bakuus kellegil teisel ei ole, nendel on hoopis terava ninaga lakk kingad, triiksärgid ja tumedad ülikonnad. Nii palju ülikondi ei ole korraga mina küll varem ringi käimas näinud kui seal. Ja kuna ühiseid jooni meie ja nende vahel me ei tuvastanud, siis tänu sellele langeb meile osaks väga suur tähelepanu, mis muidugi mingitpidi oli meelitav.

"Intertourist" büroo, õnnestub soetada kaart. Ja juba üritatakse meile tüssu teha, mingi nutsakas mõttetu kaart ja selle eest nõutakse 5 $. Oo, aga meie juba teame, nii lihtsalt see ka ei lähe ja algab kauplemine, mille tulemusel fikseerub seotusmaksumus 2 mantti. Selle abil suundume kuulsat Bakuu vanalinna otsima. Koheselt kaotame Bakuu metroo süütuse ja leitud see ongi. Kogu vanalinna ümbritseb suhteliselt masiivne müür.

Väravast sisse pugedes võib vabalt auto alla jääda, sest tänavad müüri sees on väga kitsad, aga autodel on kiire. Suhteliselt popp koht oli Neitsitorn. Mina ei saanud aru milleks selline nimi? Kuigi Tallinnaski on säärase nimega tornike olemas, aga millest tegelikult selline nimi, minu meelest ei saanudki me seda teada. Selle sees lausa oli mingi muuseum.

Siis oli seal veel mingi peen iidne lavaauk ja muidugi traditsiooniline Azerbaijani restoran. See oli üks peen koht ja tõeliselt suur. Võimalik oli istuda nii päikese käes kui vilus, käigud viisid kuhugile sügavatesse keldritesse kus samuti suuremad ja väiksemad peosaalid. Selline korralik toitlustus kompleks. Loomulikult lubame selles peenes kohas omale ühed õlud, mis maitses iidsete müüride vahel veel paremini kui promenaadi restoranis. Kõrval asuvast pudupoest õnnestub Rainaril teha head kaupa ja poole hinnaga tübeteika soetada. Kahju ainult et see meile kellegile pähe ei mahtunud, läheb suveniiriks. Vanalinnast küllastununa liigume tagasi promenaadile ja töner kebabid ja õlu näpus suundume 30 minutilisele gruiisile Kaspia merel. Koduteel võtame poest paar õlut, tegelikult küll 21, sellist kogust õlut ei olnud too müüa küll enne müünud, sest tema imestus liiga suur, et seda varjata.

Õhtul muidugi discole. Hollywoodi sarnast klubi meil tuvastada ei õnnestugi, aga üks "notsnõi klub" on meid valmis rõõmsasti võõrustama. Kohe pärast sisenemist saame omale saatjad, kes kiivalt meie ligidusse hoiavad. Neile tuleb osta ilmatuma kallis drink (tegelikult sama kallis kui Eestis, aga võrreldes kohalike hindadega ikka hirm kallis). Asi tundub veidi kahtlasena, Svenile selline tähelepanu muutub ebamugavaks, tema otsustab lahkuda. Kuna minu saatja ei lase minu käest enam üldse lahti, siis temast vabanemiseks luban oma sõbra tagasi kutsuda ja järgnen Svenile. Värskeõhu käes on mõtted selgemad, kiire analüüsi tulemusel nimetame selle koha "bordelliks". Peatselt on Rainar ka värskeõhu käes ja suundume uue klubi otsinguile. Otsingud venivad pikale, kohtame inglast kes jändab kahe armukadeda kohaliku näitsikuga. Tema rõõm minuga rääkimisest on suur, aga hoolimata oma 6 kuusest kogemusest, ei ole temagi disco klubi siit leidnud. Jätan ta tüdrukutele, sest nende pilgud muutusid väga sõjakaks, neil vist midagi susisemas. Lõpuks maandume vahvas "Jazz clubis", kus mängitakse live'is vahvat muusikat. Koduteel hüppame läbi klubist "Titanic", kordub sama stsenaarium, ainult üks chick sattus meist nii vaimustusse, et kukkus Rainarit togima, Vanila Ninja vist mingisugune :o)

Saabumine Bakuusse

Nii nagu saabus too neljapäev, ei ole minu elus veel ükski neljapäev alanud. Pärast kosutavat einet, käsipagasiks võetud märjukese kiirelt rindu tõmbamise, kippus uni vägisi silma. Reisijate vähese huvi tõttu, õnnestub meil kõigil omale päris oma istmerida smuugeldada. Veidikese nokitsemise tulemusel avastame võimaluse istmete vahelised käetoed ülesse tõsta ja selline "lennukivoodi" ongi olemas. Äkki keset magamist koputab Rainar mulle õlale: "vaata alla mees!" Kuigi me kumbki selles siiani päris kindlad ei saa olla, sest ka meie reisisaatjad olid magama heitnud ja lisainformatsiooni ammutamine tundus kohatu, siis peaksime olema Musta mere kohal. Kell oli tiksunud just üle südaöö ja kui kaardilt lennutrajektoori uurisime, siis otsustasime, et oleme hetkel 10 000 m kõrgusel Musta mere kohal. Otsus lõplik ja edasi kaebamisele ei kuulunud. Sven magas endiselt. Aknast vaadates tõesti ka mingi üüratu veekogu tuvastasime. Meil kulus vähemalt 30 minutit arutlusele ja meenutustle, kus me olime paar aastat tagasi Krimmis olnud. Väikest viisi tegelesime ka sildistamisega, no Jalta linna tundsime kindlasti ära :o) Äge, nostalgitsemine on vahel väga südant soojendav, uinume uuesti, sest Bakuud ei ole veel näha!

Keset pimedust hakkavad õrnalt paistma Bakuu tuled. Reisikirjades räägitud põlevatest puurtornidest ei ole märkigi. Äkki ilmub nähtavale erkpunane kiri "Heidar Aliev Airport". Vaevalt Armeenlased omale sellise nimega lennujaama lubavad, järelikult lendurid ei eksinudki teelt. Lennujaamas läheb kõik hoolimata varasest hommikutunnist nobedasti ja pärast tollis saadud templit seisame kenasti viisajärjekorras. Keegi üritab meile pildistamist pähe määrida, aga me juba teame, et see on üks kallis lõbu ja pikka juttu temaga ei ole. Üks norrakast härra tuvastab kiiresti meie põhjamaisa päritolu ja temaga vesteldes saame väga palju väärt infot Bakuu ja Azerbaijani vaatamisväärsuste kohta, samuti eluolu kohta. Meie eelinfo ei vedanud meid alt, 40$ ja kaks pilti viisa saamiseks on vajalikud ja nendeta kuidagi ei saa.

Viisad käes ja tollist läbi suundume oma sõpra Elmiri otsima ja hopsti leiamegi õige mehe, võib isegi öelda, et tema leiab meid. Kohe on meie juures veel üks tegelane, läheb tõsisemaks uurimiseks, kust me ikka olema, kust tuleme ja kas me viisade eest tasusime. Tehakse kontrollkõned ja kaseeritakse oodatult 120 $. Surume kätt ja suundume Elmiriga taksosse, kes meid siis korterisse viib. Korteris ootab meid ees juba kolmas mees, see peaks siis olema see korteri omanik. Pärast kiiret tutvustust korteris, võtmed näpus, jällekohtumis aeg paika pandud ja olemegi omapead. Meie esialgsest ühetoalisest, wc ja dussiga korterist on saanud kolme toaline, köögi, kahe rõdu, eraldi wc ja dussiruumiga ning vaatega merele ning parlamendile tõeliselt noobel uus kodu.

Istume rõdule ja vaatame tumedat merd, mingit sagimist veel ei ole, linn magab. Konstateerime fakti, oleks pidanud kuskilt õlut muretsema, siis oleks kõik päris okipoki. Asendame õlle Jägermeistriga. Vägisi meenuvad Jürgeni isa sõnad kinnastega töötamise kohta: "see on nagu pükstega k...pp, saab kah, aga ega ei ole päris see!" Kõik nõustuvad, joome pudelikese tühjaks, ajame väsimusest tulenevalt peamiselt mula ja suundume magama, sest kell on 5 hommikul, Eesti järgi koguni 3. Svenist ja Rainarist saavad voodikaaslased, minul on lausa oma tuba, rõduga ja vaatega merele kusjuures.

Pildid!

http://picasaweb.google.com/madiskybar/AzerbaijaniReis

I päev 4.oktoober

Kell on 12.3o, rõõmus reisiseltskond on kogunenud Tallinna Bussiterminali, et ühest Riia bussile istuda. Rainar on unustanud teha tervisekindlustuse, kohusetundlikud kaaslased nagu me olime, siiski sellega ei lepi ja Rainar on sunnitud lippama oma tervist kindlustama. Sveni kott näeb poole väiksem välja kui minu ja Rainari omad. Südames loodan, et küllap Sven vähemalt midagi tähtsat maha unustas. Kiire kontroll, kas kõik on kaasas, tundub et on, isegi kõige värskem Di ja FHM on ühes võetud. Kiiresti ostame veel viimase sulli eest omale kaasa kesvamärjukest, pikal bussisõidul on seda hea lõmistada. Istumegi Eurolines'i mugavas bussis ja meie reis võib alata. Lustliku kuid siiski kergelr äreva seltskonnaga on ühinenud Triinu õde, tema kotid on meie omadega võrreldes veelgi suuremad ja hoolimata tsiviliseeritud euroopast, kuhu tal on vaja jõuda, tunduvad tema seiklused kujunema sama põnevad kui meie omad.

Hoolimata inglasliku hoolikuse ja korduvalt läbimõeldud kesvamärjukese kogusest, oleme Pärnusse jõudes suutnud sellest vabaneda. 5 minutilise peatuse käigus suudan viimase sulli eest kolm fizzu muretseda, teised eelistavad wc'd. Need ammenduvad juba enne Läti piiri, nüüdsest tuleb juua ainult viina, sest keegi meist ei taibanud latte vahetada, aga õiged Eesti mehed joovadki viina. Teen veel viimase kõne Eestisse ja selgub, et meie Bakuu öömaja kohta on info kergelt öeldes puudulik, kui mitte öelda lausa olematu. Kellegi nöost muret ei peegeldu, jätkame Eeasti 100 sexikama naise hindamist ja kommenteerimist. Minu kriitika on kõige julmem, 100 naisest jääb sõlale 2, Rainar ja Sven on tunduvalt tolerantsemad.

Piiril sekeldusi ei tule, isegi passe ei võeta meie käest, ainult silmitsetakse kaugelt. Ümbrusest saab kohe aru, et ei ole enam Eesti. Janne telefonikõne ja kõik saab palju selgemaks. Bakuus Lennujaamas ootab meid mees Elmir sildiga "estonia", temala tuleb maksta 120 $, selle sees on transport ööbimiskohta ja majutus. Kui peaks tekkima mingeid probleeme, siis tuleb helistada Timurile. Bakuus pidime saama omale ühetoalise korteri, kus saab ennast korralikult pesta. Kogemus eelnenud reisidelt on näidanud, et see ei pruugigi olla nö inimõigus, isegi kui broshüür seda kinnitab. Hetkeks peame seda kalliks, aga arvestades, et me jõuame Bakuusse kell 4 hommikul väisinuina, siis otsustame, et pole põhjust keelduda.

Mida ligemale Riiale, seda täpsemalt hakkab Sven kohalikke külanimesid enne nende saabumist podisema. Siis meenuvad jutud, et tal oli ju kunagi pruut Riiast, leidis kinnitust fakt, et ta on seda vahet vähemalt 20 korda erinevate sõiduvahenditega mõõtnud. Saabudes Riia Bussijaama, lööb kõht juba korralikult pilli. Otsustame siiski vahetada natukene dollareid lattideks ja minna kuulsasse Pelmeeni Baari einestama. Möödaminnes avastame Pelmeeni Baari uue ja nooblima kohviku, aga eelistame siiski vana head. Kohalikus pubis ühed õlled ja võime hakkata rahulolevalt Lennujaama suunduma. Ohooo aga vaatkuslops, tänu Azebaijani presidendi Ihan Alievile (nime kirjapilt kohandatud suupärasemaks), kes on tulnud Vaira Vike-Freibergat väisma, on Riia linn päris kenasti umbe aetud. Esialgsest graafikust hakkame maha jääma, siiski paanikaks põhjust ei ole, aega meil veel on.

Lennujaamas kohtame veel viimast korda Triinu õde. Frankfurdti lendajaid oli üllatavalt palju lisaks oli Triinu õde arvanud, et lennuks läheb tunnike varem. Bakuusse ei taha keegi lennata, teeme omale viimasest viinast koksi, päris hea kange tuli teine ja oma liitri jagu vähemalt. Selle võtame käsipagasina pardale. Kuna keegi Bakuusse lennata väge ei taha, siis pääseme check-in'is üllatavalt kiiresti, turvakontroll läheb sama libedalt ja uskumatu küll, aga oleme tunnikene enne boarding'ut juba õige värava juures passimas.

Nägemist Riia, hoia alt Bakuu, sest siit me tuleme!!!

Taustast!

Reisiseltskonna lühitutvustus:

Sven
täisnimi: Sven Ehala
hüüdmini: Ehala
vanus: 30
sugu: mees
välimus: pikkus üle 190 cm, hallikad kammitud juuksed, igati tipp-topp poiss
tegevus: koristusmagnaat
omadused: kõige vanem ja kogenum, kõige alalhoidlikum, kõige väiksema kotiga

Rainar
täisnimi: Rainar Laes
hüüdnimi: Pikk, harva Londo - sest sõpruskonnas temast pikemat mees ei leidu
vanus: 23
sugu: mees
välimus: veel pikem kui Sven, heleadad pikemad juuksed, jalgpallur, igati tipp-topp poiss
tegevus: puidumagnaat
omadused: kõige pikem, kõige soravam vene keel, kõige uuema kotiga

Madis
täisnimi: Madis Kübar
hüüdnimi: Matu ja Loki - sest juuksed on tõesti päris lokkis, eriti kui on pikad
vanus: 25
sugu: mees
välimus: kahest eelmisest lühem, punased lokkis juuksed, korvpallur, igati tipp-topp poiss
tegevus: avalikusektori esindaja
omadused: kõige poliitilisem, kõige tarmukam, kõige raskema kotiga

Plaani mõtlesid välja Rainar ja Madis, kellega pea viimasel hetkel liitus Sven. Eesmärgiks on külastada endise NSVL sõsar vabariike ja kuna Eestis on külm, siis fookuses on kohad kus on soe. Eesmärgi põhiselt on eelnevalt külastatud Rainar ja Madis Ukraina-Krimm, Moldovat (selle reisi blogi asub sellel aadressil: http://www.mihkelk.blogspot.com/) ja Rainaril õnnestus ära käia ka Georgias. Bakuu ja Kaspia meri olid jadale loogiline järg, sest seal oli soe.

Tervitus!

Tere!

Kõigi vintsutuste ja laiskuse kiuste, olen siiski suutnud ennast nõnna palju mobiliseerida, et sellele blogile on algus tehtud. Tegemist saab olema kohaga, kust on võimalik lugeda kolme Eestist pärit mehemüraka muljeid meie sõsar vabariigist Aserbaijanist. Aega sellest reisust on möödas juba pea pool kuud, aga ega mälestused siis sellest hooimata kehvemad ole. Reisil sai vihikusse nii mõnigi märge tehtud ja selle abiga üritan üht-koma-teist siis lugejateni tuua, nii detailselt kui vähegi võimalik. Loomulikult ei ole kirjutis võrreldav nende vahetute emotsioonidega seal kohapeal, aga mingi pildi vast ikka suudan teile ette manada!

p.s tegemist on minu täiesti esimese säärase projektiga, nii et palun lugejatelt mõistvat suhtumist võimalike äparduste ja puuduste esinemisel!