IX päev

Midagi jäi siiski nö eilsest rääkimata.
/.../ Kui siiani olime jalgsi matkamist suutnud mitte küll omal tahtel, aga olude sunnil vältida, siis pärast "super" marsatripi, jõudmaks lennujaama, pidime oma raskete kottidega korraliku matka tegema. Hea oli ka see, et Madis suskas marsas kõik 5 konjakit oma kotti, sellevõrra Svenil ja Rainaril kergem. Lisaks meile, kohtame matkal veel ühte meest, kes kolme suure ja ilmselt ka siis raske kotiga samuti lennujaama poole rügas.

Tema tehnika muidugi vajab täpsemat kirjeldamist: kummagisse kätte üks kott, nendega lippad nii umbes 30 m kaugusele, paned kotid maha ja lippad tagasi kolmanda järgi, siis uuesti edasi minnes haarad nagu muuseas kahest kotist vaba käega ühe (nt. esimes) ja lippad kolmanda ja esimese kotiga jälle 30 m edasi. Paned kotid maha ja lippad tagasi teise koti järele, et siis juba hoolt jälle üks kott kaasa haarata ja edasi rühkida. Eestlasena näeksin mina kahte järgmist tsenaariumi: kolmest kotist üks oleks seljakott ja kolmas kott oleks olemata või jääks koju /.../

See päev algas erinevalt teistest päris vara. Magama eilsest ei ole saanud ja tegelikult ajaarvamine muutus sellest hetkest kui lennujaama saabusime.

Olukorra kirjeldus:
- oleme kasimata ja pesemata kolm eriti kuuma poissi baltikumist
- rahadega on kitsas (st. ohjeldamatu õlle lõmistamine jääb ära)
- suveniiridest ei ole huvitatud
- aega on meil sitaks
- väsimus on siiski kontides, aga unistus kodusest voodist hakkab tärkama
- õnneks on meil siiski u 10 Xirdalani raha olemas
- tuju on rõõmus ja entukas täiesti peal

Algab võidujooks ajaga, kes enne kukub, meie või lennukiväljumise aeg. Rainar kukub, Sven ja Madis püsivad. Lennujaam muutub aina tühjemaks ja tühjemaks. Isegi mingeid lende ei toimu, et kohtuks uute inimestegagi. See tegelikult isegi on veidi naljakas, lennuväli on tegelikuses päris suur, aga liiklus on ikkagi kaunikesti hõre. Kus juures, ausalt, mitte midagi huvitavat ei juhtunud. Proovisime kahe kenakese "INFO" leti taga patseeriva tüdrukuga chattida, aga meie suureks üllatuseks ei osanud nad kuigi hästi ei vene keelt ega inglise keelt. Rainar endiselt maas. Kell tiksub armutult, aga me peame vastu, saabubki lõpuks õnnistatud boarding time. Kasime ennast peldikus ja paneme soojemad riided selga, sest Riias ootab meid karge Baltikumi priis.

Lennukile saamine algab komplikatsioonidega, mingi murjam on kaasa tarinud koti, mis kaalus vvähemalt 100 kg. No sellisega ikka lennukisse naljalt ei lasta. Ühel inglannal oli sama jama, tema tõttas kohe krediitkaardiga makset teostama, mis osutus peaaegu sama kalliks kui pilet. Suur oli tema "põhjendamatu" paha meel. Murjam jääbki meist maha. Valitseb jällegi vaikus, visalt ja haigutavalt avatkse siiski üks Tax Free poekene. See ei huvita kedagi ja sama visalt ja higutavalt suleb oma uksed peatselt. Passikontroll - 10 väravat, aga kõik lukus. Meil on savi, aga läänelikuma taustaga reisijad hakkavad närviliseks muutuma. Tegelikult muiduigi põhjust mureks oli, sest kui enne oli meil aega küllaga, siis kohalik venitamistaktika oli olnud edukas ja lennuki väljumise aeg lähenes. Kuskilt kaugustest kuuleme kontsakingadega jooksu klõbinat, läheneb läheneb, aga fuck kõik passi putkad lukus. Preili traavib tagasi kaugusesse võtme järele. See tseen tegi meie olemise rõõmsaks, olime ka ainukesed, sest teised reisijad muutusid veel närvilisemaks - tegelikult oli see ikkagi naljakas.

Kui me nüüd viimaks oleme suutnud kõik 5 kontrollpunkti läbida (seda on siiski vähem kui Kiievis) on jäänud veel õigest väravast sisse saada. Sven ja Rainar teevad veel viimaseid sigarette. Kui äkki hakkabki kutung lennukile. Nii ja siit tuli 6-es kontrollpunkt. Jälle passportõ ning poolik lahti riietumine k.a. paljajalu võtt marss, marss.

Aknast paistab lennuk, samuti on hakanud vihma sadama. Kerge melanhoolja hinges suundume lennukisse ja jätame hüvasti Bakuu ja Azerbaijaniga. Lennukis pikka mölutamist ei ole, kõpsti magama. Rainar äratab Madis ja Sveni kella 5-seks eineks. Magame ja ongi Riia.
Siit käbe bussile ja bussjaamast Tallinna poole ajama. Külm on ja uni on ja väsimus on. Kuna bussis magame, siis jällegi enam midagi huvitavat ei juhtu.

Ja ongi läbi.