Saabumine Bakuusse

Nii nagu saabus too neljapäev, ei ole minu elus veel ükski neljapäev alanud. Pärast kosutavat einet, käsipagasiks võetud märjukese kiirelt rindu tõmbamise, kippus uni vägisi silma. Reisijate vähese huvi tõttu, õnnestub meil kõigil omale päris oma istmerida smuugeldada. Veidikese nokitsemise tulemusel avastame võimaluse istmete vahelised käetoed ülesse tõsta ja selline "lennukivoodi" ongi olemas. Äkki keset magamist koputab Rainar mulle õlale: "vaata alla mees!" Kuigi me kumbki selles siiani päris kindlad ei saa olla, sest ka meie reisisaatjad olid magama heitnud ja lisainformatsiooni ammutamine tundus kohatu, siis peaksime olema Musta mere kohal. Kell oli tiksunud just üle südaöö ja kui kaardilt lennutrajektoori uurisime, siis otsustasime, et oleme hetkel 10 000 m kõrgusel Musta mere kohal. Otsus lõplik ja edasi kaebamisele ei kuulunud. Sven magas endiselt. Aknast vaadates tõesti ka mingi üüratu veekogu tuvastasime. Meil kulus vähemalt 30 minutit arutlusele ja meenutustle, kus me olime paar aastat tagasi Krimmis olnud. Väikest viisi tegelesime ka sildistamisega, no Jalta linna tundsime kindlasti ära :o) Äge, nostalgitsemine on vahel väga südant soojendav, uinume uuesti, sest Bakuud ei ole veel näha!

Keset pimedust hakkavad õrnalt paistma Bakuu tuled. Reisikirjades räägitud põlevatest puurtornidest ei ole märkigi. Äkki ilmub nähtavale erkpunane kiri "Heidar Aliev Airport". Vaevalt Armeenlased omale sellise nimega lennujaama lubavad, järelikult lendurid ei eksinudki teelt. Lennujaamas läheb kõik hoolimata varasest hommikutunnist nobedasti ja pärast tollis saadud templit seisame kenasti viisajärjekorras. Keegi üritab meile pildistamist pähe määrida, aga me juba teame, et see on üks kallis lõbu ja pikka juttu temaga ei ole. Üks norrakast härra tuvastab kiiresti meie põhjamaisa päritolu ja temaga vesteldes saame väga palju väärt infot Bakuu ja Azerbaijani vaatamisväärsuste kohta, samuti eluolu kohta. Meie eelinfo ei vedanud meid alt, 40$ ja kaks pilti viisa saamiseks on vajalikud ja nendeta kuidagi ei saa.

Viisad käes ja tollist läbi suundume oma sõpra Elmiri otsima ja hopsti leiamegi õige mehe, võib isegi öelda, et tema leiab meid. Kohe on meie juures veel üks tegelane, läheb tõsisemaks uurimiseks, kust me ikka olema, kust tuleme ja kas me viisade eest tasusime. Tehakse kontrollkõned ja kaseeritakse oodatult 120 $. Surume kätt ja suundume Elmiriga taksosse, kes meid siis korterisse viib. Korteris ootab meid ees juba kolmas mees, see peaks siis olema see korteri omanik. Pärast kiiret tutvustust korteris, võtmed näpus, jällekohtumis aeg paika pandud ja olemegi omapead. Meie esialgsest ühetoalisest, wc ja dussiga korterist on saanud kolme toaline, köögi, kahe rõdu, eraldi wc ja dussiruumiga ning vaatega merele ning parlamendile tõeliselt noobel uus kodu.

Istume rõdule ja vaatame tumedat merd, mingit sagimist veel ei ole, linn magab. Konstateerime fakti, oleks pidanud kuskilt õlut muretsema, siis oleks kõik päris okipoki. Asendame õlle Jägermeistriga. Vägisi meenuvad Jürgeni isa sõnad kinnastega töötamise kohta: "see on nagu pükstega k...pp, saab kah, aga ega ei ole päris see!" Kõik nõustuvad, joome pudelikese tühjaks, ajame väsimusest tulenevalt peamiselt mula ja suundume magama, sest kell on 5 hommikul, Eesti järgi koguni 3. Svenist ja Rainarist saavad voodikaaslased, minul on lausa oma tuba, rõduga ja vaatega merele kusjuures.