I päev 4.oktoober

Kell on 12.3o, rõõmus reisiseltskond on kogunenud Tallinna Bussiterminali, et ühest Riia bussile istuda. Rainar on unustanud teha tervisekindlustuse, kohusetundlikud kaaslased nagu me olime, siiski sellega ei lepi ja Rainar on sunnitud lippama oma tervist kindlustama. Sveni kott näeb poole väiksem välja kui minu ja Rainari omad. Südames loodan, et küllap Sven vähemalt midagi tähtsat maha unustas. Kiire kontroll, kas kõik on kaasas, tundub et on, isegi kõige värskem Di ja FHM on ühes võetud. Kiiresti ostame veel viimase sulli eest omale kaasa kesvamärjukest, pikal bussisõidul on seda hea lõmistada. Istumegi Eurolines'i mugavas bussis ja meie reis võib alata. Lustliku kuid siiski kergelr äreva seltskonnaga on ühinenud Triinu õde, tema kotid on meie omadega võrreldes veelgi suuremad ja hoolimata tsiviliseeritud euroopast, kuhu tal on vaja jõuda, tunduvad tema seiklused kujunema sama põnevad kui meie omad.

Hoolimata inglasliku hoolikuse ja korduvalt läbimõeldud kesvamärjukese kogusest, oleme Pärnusse jõudes suutnud sellest vabaneda. 5 minutilise peatuse käigus suudan viimase sulli eest kolm fizzu muretseda, teised eelistavad wc'd. Need ammenduvad juba enne Läti piiri, nüüdsest tuleb juua ainult viina, sest keegi meist ei taibanud latte vahetada, aga õiged Eesti mehed joovadki viina. Teen veel viimase kõne Eestisse ja selgub, et meie Bakuu öömaja kohta on info kergelt öeldes puudulik, kui mitte öelda lausa olematu. Kellegi nöost muret ei peegeldu, jätkame Eeasti 100 sexikama naise hindamist ja kommenteerimist. Minu kriitika on kõige julmem, 100 naisest jääb sõlale 2, Rainar ja Sven on tunduvalt tolerantsemad.

Piiril sekeldusi ei tule, isegi passe ei võeta meie käest, ainult silmitsetakse kaugelt. Ümbrusest saab kohe aru, et ei ole enam Eesti. Janne telefonikõne ja kõik saab palju selgemaks. Bakuus Lennujaamas ootab meid mees Elmir sildiga "estonia", temala tuleb maksta 120 $, selle sees on transport ööbimiskohta ja majutus. Kui peaks tekkima mingeid probleeme, siis tuleb helistada Timurile. Bakuus pidime saama omale ühetoalise korteri, kus saab ennast korralikult pesta. Kogemus eelnenud reisidelt on näidanud, et see ei pruugigi olla nö inimõigus, isegi kui broshüür seda kinnitab. Hetkeks peame seda kalliks, aga arvestades, et me jõuame Bakuusse kell 4 hommikul väisinuina, siis otsustame, et pole põhjust keelduda.

Mida ligemale Riiale, seda täpsemalt hakkab Sven kohalikke külanimesid enne nende saabumist podisema. Siis meenuvad jutud, et tal oli ju kunagi pruut Riiast, leidis kinnitust fakt, et ta on seda vahet vähemalt 20 korda erinevate sõiduvahenditega mõõtnud. Saabudes Riia Bussijaama, lööb kõht juba korralikult pilli. Otsustame siiski vahetada natukene dollareid lattideks ja minna kuulsasse Pelmeeni Baari einestama. Möödaminnes avastame Pelmeeni Baari uue ja nooblima kohviku, aga eelistame siiski vana head. Kohalikus pubis ühed õlled ja võime hakkata rahulolevalt Lennujaama suunduma. Ohooo aga vaatkuslops, tänu Azebaijani presidendi Ihan Alievile (nime kirjapilt kohandatud suupärasemaks), kes on tulnud Vaira Vike-Freibergat väisma, on Riia linn päris kenasti umbe aetud. Esialgsest graafikust hakkame maha jääma, siiski paanikaks põhjust ei ole, aega meil veel on.

Lennujaamas kohtame veel viimast korda Triinu õde. Frankfurdti lendajaid oli üllatavalt palju lisaks oli Triinu õde arvanud, et lennuks läheb tunnike varem. Bakuusse ei taha keegi lennata, teeme omale viimasest viinast koksi, päris hea kange tuli teine ja oma liitri jagu vähemalt. Selle võtame käsipagasina pardale. Kuna keegi Bakuusse lennata väge ei taha, siis pääseme check-in'is üllatavalt kiiresti, turvakontroll läheb sama libedalt ja uskumatu küll, aga oleme tunnikene enne boarding'ut juba õige värava juures passimas.

Nägemist Riia, hoia alt Bakuu, sest siit me tuleme!!!