Hommik on vihmane, aga see ei lähe meile väga korda, vähemalt hetkel. Magama võimalikult kaua, voodis on mõnus. Siiski on torm tekitanud meie hotellile ettearvamatut kahju, restorani popp ripplagi on kolmandiku osas laest alla sadanud. Ka see ei lähe meile väga korda, sööme ära plaanilise hommikueine, mis osutub täielikuks jamaks. Rootsilauast ei ole nad veel vist kuulnud. Peame plaani mis edasi teha, ega häid mõtteid pähe tule, kuidagi on vaja siit Bakuusse tagasi saada, see saab prioriteediks. Rainar ja Madis eelistaksid laeva, aga kahjuks ei oska keegi selle kohta vähimatki infot anda. Endal infot ka leida ei õnnestu. Tuleb siiski esmalt seada sammud rongijaama ja siis edasi mõelda. Enne jaama minekut tahame siiski linnas veidi ringi kolada. Kotid on liiga suured, aga õnneks võetakse need hea meelega hoiule, isegi raha ei küsita. Ainus mis meestele muret teeb on, ega meil pommi kotis ei ole - ei ole, vähemalt mitte aktiivset. Suundume linna ja turule. Turg on cool, selline nagu päris turg kohe, kõik kaupmehed on üksteise otsas ja träni seinast seina. Kauplemine on kõva, aga teame mida tahame ja saame selle hea hinnaga.
Üks huvitav asi mis silma hakkas oli linna kanalisatsioon, mis vajab siin küll putitamist, kui mitte lausa ümberehitamist. Tänavate ääres jooksevad lihtsalt pealt avatud kanalid, kus kohtasime ka vahvaid närilisi uitamas. Spetsiifilist haisu õnneks ei tuvasta, mõningate eranditega. Meie tähelepanu köidab kohalik bussijaam, kust nö kohalikud liinid väljuvad, nii palju BAZ ja GAZ bussi ei mäleta ma juba ammu mitte.
Samuti näeme kuidas sellist algset kanalisatsiooni ehitatakse. Miks nad solgijuhtimiseks endiselt torusid ei kasuta - krt seda teab, kergem seda kraavi ehitada torude paigaldamisest küll ei ole. 
Linnas kolatud, suundume tagasi hotelli, võtame oma kotid ja suundume edasi rongijaama. Hetkel on rongijaamas paus ehk lõuna, tegevust siin ei toimu. Siin passida ei ole mõtet, suundume randa. "Delfin Club" ja "Palma Club" on hooaja lõppemise tõttu kinni pandud, neid asutusi meil külastada ei õnnestu. Nagu ikka, oleme rannas ainukesed hinged. Kuskil eemal küll üks paarike kudrutab, aga nad lahkuvad peatselt. Teisele poole vaadates hakkavad silma üksikud kalamehed. Lenkarani rand on tervenisti meie päralt, super.
Rand on muidugi veider. Terve ranna äärne nii kaugele kui silm ulatub on täis mingeid veidraid betoonist poste. Valge inimese loogika neile rakendust leida ei oska. Liiv on samuti veidralt musta värvi. Lained on suured ja vesi üldiselt sogane, sest öösel oli ju torm olnud.
Värskendav ujumine tehtu, suundume tagasi pileteid ostma. Tuleb jällegi öö rongis veeta. Ega me selle üle väge ei rõõmusta, aga see võimaldab meil ööbimise pealt kokku hoida ja sõidu mugavamaks muutmiseks otsustame võtta luxkupee. Kahjuks ei ole sinna enam kohti ja peame jällegi leppima tavalisega. Piletimüüa teeb meile kõpsti külma. Rainari ja Madise seletused ei kanna mingit vilja, isegi kalkulaatori kaasamine ei pane kohalikku meest oma viga tunnistama. Okei, õnneks ei ole summa suur ja jääb see kaks õlut joomata - kuradi tropp.
Suundume söögikohta otsima ja leiame siit samast lähedalt 3 tärni hotelli. No muidugi, nüüd kui me seda enam ei vaja. Asume õlut lõmistama ja lamba shashlõkki mugima. Kellegil head plaani pähe ei karga, mida päevaga peale hakata. Õlu maitseb hästi ja aeg tiksub kiirelt, nii me sinna istuma jäimegi ja enamuse päevast mööda saadamegi. Viimaks konsensuse tulemusel siiski otsustame minna randa päikeseloojangut vaatama. Randa viib väga huvitav tänav, kui seda muidugi saab nii nimetada ning eest leiame ära ütlemata huvitava trepi.
Väge mitmekülgne ja funktsionaalne ehitis, siin saavad korraga oma vajadusi rahuldada noored kudrutajad ja kirglikud kalamehed. Hetk tundub piisavalt harmoonilisena, et unustame end paduvihma kätte. Hoolimata meie kiirest reageerimisest ja eestlaslikult pikkadest sammudest saame siiski täiesti läbi märjaks. Suundume oma varbaid soojendama kohalikku kohvikusse.
Kohvik - st 60-datel ehitatud klaasist putka, remonti vahepeal pärast valmimist ei ole tehtud, külastajateks ainult mehed, menüüd ka ei ole, sest pakutakse ainult teed ja sedagi ainult ühte sorti. Kokkuvõtlikult, kohvikus on müügil ainult üks artikkel ja see maksab kopikaid, kuidas see koht küll ennast ära majandab me päristäpselt aru ei saagi, äkki on hoopis riikliku toteerimise peal.
Kohalikust poest ostame omale rongi erinevaid küpsiseid, mis maitsevad uskumatult maitsvalt. Pimedus on saabunud maale ning Madis ja Rainari plaan ööujumiseks nagu seda sai tehtud Jaltas, on piisavalt kvaliteetne pinnas tekkinud. Sven jääb kotte valvama, kuna tema suplusest ei hooli. Poiste naastes on olukord selline, et tuleb suunduda poodi uute küpsiste järele. Madis jääb kotte valvama, tema küpsiseostust ei hooli. Enne rongile minekut haagivad meile külge kohalikud ägedad tegelased ja leiame omale veel terve trobikonna uusi sõpru.
Täitsa lahedad sägad olid. Rongis saame kongikaaslaseks uskumatult mõistliku tegelase. Õppis Bakuus majandust, naine oli pianist konservatooriumis, mõttelaad hoopis midagi muud kui siinai kuulsime, täiesti läänelik. Tema ei ülista presidenti, vaid ütleb: "kuidas meil saab olla hea president, kui ringi vaadates on kõik ligadi-logadi, alustades teedest lõppetades koolimajade ja haiglatega. Kirus Ihani ja kadunud Haydari ikka korralikult, aga täiesti argumenteeritult. Kohe nähe haritud mees. Pildi järgi ei maksa hinnangut anda :o)
Samas saab lahenduse ka meie betoon postide dilemma. Umbes 70-ndatel oli hakanud vesi meres tõusma, uputas terve ranniku pea 70 ja enam meetri ulatuses üle. Suure tõusu valguses tuli kellegil eriti taibukal arhitektil idee, mere äärde betoonist trepp ehitada, mis viiks siis rahulikult otse merre. Selline samasugune trepp, millel me istusime varem. Kukutigi siis betoonist talasid mereäärsesse taguma. Mitu kilomeetrit vaju sai maasse ja jupikene trepigi tehti valmis, aga vesi kurivaim ei suvatsenud enam tõusta. No ja postid jäätigi lihtsalt randa nii sama ilmastikule uuristada.
Vestlus tolle mehega on tore, sest ammu pole ühtegi asjalikku ja taibukat kohalikku kohanud - tegelikult on ta ka esimene selline :o) Meie lõmistame ikka õlut ja sööme oma küpsist, tema peale paari lonksu õllest rohkem ei hooli. Õlle lõppedes uinume, et hommikul kohtuda juba vana tuttava Bakuuga jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar