VI päev 9.oktoober

Enne Astarad, linn kuhu rongisõit meid peaks viima, kulgeb raudtee otse mere äärest, kokku ca 50 km. Meie kupee kaaslane hakkab ennast minema sättima ja ukse vahelt paistab merelt tõusev päike. Päike tõuseb silmnähtavalt. Lebaskled kupee koikul ja vaatad merele tõusvat päikest, see hetk lihtsalt nõuab väikest mõtisklust.
Hommikused tähelepanekud:
1. kõige popim amet on "taksist", kõik kellel on auto, see ka takso teenust pakub
2. ükski hind ei ole kivisse rajutud, kaubelda, kaubelda ja veel kord kaubelda ning selle juures peab olema sul täpne raha, sest alati tehakse sulle tüssu, vähemalt kopikategagi
3. mehed on tähtsamad kui naised, isegi loomaias käiakse koos sõbraga mitte perekonnaga, kui lapsed tahavad loomi nähe siis nemad tulevad emadega
4. on kas rikkad või vaesed, välisel vaatlusel sa neil vahet ei tee, vaesel on küll ainult üks paar pükse, aga selle eest näeb see üks püks paar välja sama hea kui rikkal
5. mehed kannavad ülikonda
6. autot pestakse seal kus on vesi, pesulad on lollidele, aga ka neid on
7. kui sa oma sireeni ei kasuta siis sind ei ole liikluses näha, nt sõites mööda peateed, siis kui kõrvalt teelt tahab keegi keerata ka peateele, siis sina annad juba kaugelt märku signaaliga, vastaseljuhul sind ei ole olemas
8. kellegil ei ole kuhugi kiiret, meestele kontimööda tegevuseks on lihtsalt tänavatel chillimine, põhjust ei ole vaja
9. töötatakse selleks, et elada ja kindlasti mitte vastupidi (nagu Eestis)
10. "plätud" - krt neist ei tahakski rääkidagi, aga peab, see on selline auguga peldik millel saapa jäljendid kahel pool ja nii uhkeid ja glamuurseid plätusi nagu siin, ei oska uneski näha - ODAV POTT ON PAREM KUI HÕBEDAST PLÄTUD, Eestis kohtab selliseid veel vanades rongijaamades ja lauluväljaku meeste peldikus
11. rahvas on sõbralik, v.a. naised tänaval, nemad pelgavad plätudega pikki ja lokkis mehi
Nii rohkem too hommik ei tulnud mõtteid päha.

Vaade on oivaline, rong kergelt kõigutab, päike on nüüd juba tõusnud ja ei ole enam oranzh on kollane. Hommik on karge. Ootame pinksalt linna nimega "ASTARA" aga linna ei tule, kuid saabub jaam. Rahvas aetakse maha ja tõesti ongi jaama nimeks "Astara", aga mida ei ole on linn. Kauplemise peale lubame kahel tegelasel, kelle on uus ja väga vinge stereoga Lada 07 ennast siis citysse ära visata. Selgub et linn on raudtee jaamast 2 km kaugusel. Lepime kokku 1 manati peale, aga linnas koorivad ikkagi 2 - "no muidugi, kummalegi üks" kuidas me ise selle peale ei tulnud:o) Vot sellist käitumist nimetakski nöökimiseks. Eriti veel kui meie eelarve on mõnevõrra juba kokku kuivanud.

Rongis tegemata ihuhädad nõuavad rahuldamist ja peale kerget seiklemist hüppame siiski sisse kohaliku 4 tärni hotelli, vaieldamatult ilusaim hoone linnas: interjör - super, teenindus - super, wc - plätud ... ei ole võimalik, aga ometigi on nii. S...tt... panna rahulikult ei saa. Vahepeal kui Rainar "plätusi" proovib, hakkab meie portjee rääkima, et neil siit hotellist just 15 minutit tagasi lahkus üks eestlane. Okei hea nali, sest seda nippi juba Bakuus kasutati. Ei võta asja tõsiselt. Rainari naastes tehakse asjast uuesti juttu ja kui leti alt ilmub välja mingi telefoninumber, siis ei jää muud üle kui proovida helistada. Ja ongi IMRE ja ongi eestlane - UH-UH-UUU!

Meie healoomulised pingutused, pääseda eestlastest nii kaugele kui seda Azerbaijan võimaldab, on jooksnud hetkega liiva. Telefonis lepime kokku kohtumise, kuna selleni on veid aega, siis otsustame teha hommikused õlled. Samas soovime rahuldada oma uudisimu näha Iraani piiri. Väikene unistus, istuda kuskil kivil (=kaljul) või murumättal (=rohuga kaetud kalju) ja rüübata külma õlut ning jälgida vilgast tegevust piiripunktis, just nimelt Iraani omas, oli meil juba rongi astudes meeltel. Mõeldud tehtud seame sammud piirile. Mida lähemale piirile, seda tihedamini teevad kohalikud meiel märkuse, et õlledega üle ei saa ja mida lähemale piirile, seda rohkem kihvatab soov edasi minna. Soovitud kaljukest, siiski me ei leia, samuti ei õnnestu meil üldse rahus õlut lõmistada ja silmadega üle piiri kiigata, sest piiripunkt jääb suurte betoonist aedade vahele. Ja kuna seal samas kohe on ka mingi turg, siis nii varasel hommikutunnil me tõesti tahame rohkem rahu saada. Õnneks on Imre meiega kohtumisest sama üllatunud kui meie ja seega on nüüd kokku 4 veidi üllatunud tegelast. Käime meres ujumas, see mõjub uskumatult mõnusalt ja ergutavalt.

Mere ääres kohtame kalameest, muidu täiesti tavaline, aga siiski omapärane. Miks ma sellest räägin, aga selle pärast, et tema nö paat ja sellega sõitmine oli täiesti uudne lahendus meie jaoks.
I - see ei olnudki mingi paat millega ta merel oli, see oli hoopis mingi penoplastist alus, pigem nagu parv siis.
II - mehel ei ole ühtegi aeru ega mootorit selle aluse küljes, aga ometigi liigub uskumatult tempokalt meie poole. Selgub, et mehel on meres väike trossipoiss, mida mööda ta siis kätega ennast nõnna edasi tarib.
III - viimane lõpp läheb libadamalt, siis enam trossi ei ole, lähevad lestad jalga.
Meile 4-e veidi üllatunud ja ujunud tegelasele on selline tehnoloogia täiesti uskumatu, aga töötab.

Kuna hommikust on saanud sujuvalt lõuna, otsustame minna sööma. Ja kohe suudab Imre meid meeldivalt shokeerida. "Stolitsa" kuhu ausalt ei oleks julgenud ise sisse astuda, aga kohalikuma mehe kindlal teadmisel siiski sisenema, saame uskumatult maitsvat toitu, siiani parim söögi elmus. Omanik pakub meile veel mingeid imelikke hapukaid vilju magustoiduks, mis sobivad kindlasti sakuskaks viina peale, antud kliimas isegi paremini kui hapukurk.

Laseme Imre tagsi tööle ja põrutame ise taxoga Lenkarani poole, sest Astara on kohalike sõnul võrreldes Lenkaraniga täiesti mõttetu linn, turistid siin ei käi ja midagi vaadata ei ole ka, kuigi koht on ilus. Rainari pidurdamatu loba tulemusel, pöörame äkki tagasi ja vahetame taksisti kodus autot ja suundume mägedesse soojavee geisreid vaatama. Auto vahetus oli vajalik, sest tee mis viis mägedesse oli tõesti uskumatult nigel. Aga koht on vägev.

Pigem peaks ütlema sürr. Endisest vägevusest ei ole midagi alles jäänud, peale selle majakese pildil. Jutu järgi oli kunagi siin olnud lausa sanatooriumi taoline asi. Moskvast toimus otselend, millega hommikul toodi inimesed kohale ja õhtul viidi tagasi. Siin maal hoitakse naised ja mehed eraldi. Kuigi sanatooriumit juba ammu ei ole, on endiselt säilinud naiste ja meeste teritooriumid. Meeste bassein osutub siiki meiesugustele põhjala poegadele liiga soojak, kui mitte kuumaks. Madise ponnistused päädivad kuni põlvedeni punetavate jalgadega, vette istuda siiski ei riski. Kohalik mees olevat selles "keeduvees" 15-20 minutit maganud. Meid rahuldab täiesti naistekas. Tervis paraneb jõudsalt ja tuntavalt, seda tasub ise kogeda.

Enne lahkumist tervisevetelt ründab meid ei tea kust metsik kitsekari, aga õnneks kitsed ei ole teab mis suured ujujad ja meid päästab jõgi, mida nad ületada ei riski. Tervis parandatud jõuame lõpuks pärast järjekordset autovahetust Lenkarani. Järjekordne 4 tärni hotell ja Sveni eduka lobitöö ning minu ja Rainari ebaõnnestunud kauplemise tulemusel otsustame siia jääda, sest infot veel mingi teise hotelli kohta ei ole võimalik leida. Pealgi hind on tõesti soodne, maksame 400.- (krooni) per nase. Hotell tundub korralik ja pärast ööd rongis kulub korralik duss marjaks ära ja siis magama.

Lepitud ajal kohtume jälle Imrega ja läheme linna uudistama. Peamiselt köidab meie tähelepanud linna keskpark, mida tegelikult küll tuleb nimetada hoopis Haidar Alievi Pargiks.

Meie arvates park nagu park ikka ja otsustame siiski minna sööma. Imrel on varukast jällegi üks omapärane ent siiski suurepärane söögikoht võtta. Otsustame süüa kala, esimese eelistusena haugi, aga kuna seda ei ole, siis lepime "kaspiamerekalaga" (nime ei saanudki lõpuks teada). Siiani olime tundnud ennast suhteliselt tegijate vandersellidena, aga kõik see kahvatus Imre kogemuste ees. Kus ta kõik käinud on ja mida teinud, seda ma siin rääkima küll ei hakka, sest muidu muutub too blogi mõttetuks. Kellel nüüd tekkis huvi, siis jääb loota, et Imre kunagi raamatu kirjutab või siis oma reisikirjad sarnaselt kuhugi neti ülesse riputab ja saan oma blogile vastava viite lisada.

p.s. see on vihje Imrele :o)

Pärast sellist õhtusööki, sellele eelnenud tervise parandamist ja sellele eelnenud ööd rongis, vajame hädasti und ja seda me ka teeme. Sveni rõdul tehakse veel paar suitsu, endiselt imestunud leida eestlast sellisest kohast, õhtu on sume, kuigu taevas kisub mustaks, kesklinn ja linn küll, aga uskumatult vaikne - meenub meie "kodu" rõdu Bakuus, see on puhkus, see on puhkus. Hetkeks veel tabame end mõttelt, kui palju meil raha on, et kuidas me üldse Bakuuni välja veame, aga sellega tegeleme juba homme.

V päev 8.oktoober

Ei mingit üllatust, janutab nii mis jaksab. Kuigi aastatega ei ole ma endiselt suutnud jõuda arusaamisele, et pärast rohket alkoholi tarbimist on järgmine päev nagu veidi paha või nii. Vähemalt olen õppinud seda ette ennustama. Ainuke mõte mis peast läbi käib - kuradi meie! Esiteks: miks leppis Rainar omanikuga kohtumise nii vara, Teiseks: miks Sven kui kõige vanem ei hinnanud Rainari lepet ebareaalseks ja Kolmandaks: miks Madis arvas, et tema ei pea otsustamisel kaasa rääkima ega oma arvamust kõva häälselt avaldama. Kolm traagilist apsakat, mida nüüd enam ei ole võimalik muuta. Ja jälle istume linna uhkeimas pargis, lõmistame Pepsit ja mugime döner kebabit. Olemine on kõike muud kui hea ja olukord muutub raskemaks. Jubedalt janutab. Päike lõõskab otse pähe, Pepsi kaob nagu kerisele, mõted ei liigu, keegi ei taha otsustada - tulevik, isegi olevik, näib suuremustaauguna. Keegi geenius siiski võtab vastutuse ja julgeb käia välja plaani, et esmalt rongijaama pileteid ostma ja siis ujuma.

Piletid taskus, pakke siiski pakihoidu panna ei riski, algab üritus - "Eesti mehed Kaspia merre, mauhh!" Kõige tähtsam on leida takso. Aga pärast 30 minutilist otsimist, ei saa me kuidagi taksistidega kokkuleppele, kus on see koht täpselt kus saab ujuda ja loomulikult hind, käib ilmselge nöökimine. Jubedalt janutab. Õnneks kohtume kolme noort ja ilusat tüdrukut, tõesti armasad ja üldse mitte koledad, isegi janu ununeb hetkeks. Räägivad inglise keelt ja on äärmiselt vahvad ja abivalmis. Nende imestus meie ujumise soovi üle on meie meelest kohatu: "tahate ujuda, tõesti, aga vesi on ju külm kõigest +20, enam ei käida ujumas, kui on +30 või rohkem, siis ujutakse!" Aga meid põliseid mehepoegi see ei huvita/heiduta. Nüüd on meil info, kus rand asub (konkreetne kohanimi) ja umbes teame ka mis see meile maksma võiks minna. Alustame uuesti taksisti otsinguid. Jubedalt janutab. Mitmete kauplemiste tulemusel saame kokkuleppele vanamehega, kellel Lacosti ülikond, aga sõiduriistaks vana hea Lada. Jalg on mehel raske, aga teab kuhu sõita. Jubedalt janutab.

Rand ongi rahvast tühi, meie oleme peaaegu ainukesed. Jubedalt janutab.

Madis suundub õlle ja tikkude otsingule. Kohtab meest kes on elanud, "saamõi krasiivõi gorod v estonia kohtla-jarve" oli mingi kraanajuht ja meistersportlane. Õllet ei ole, limpsi ei ole, tsaikut ei ole, mitte midagi ei ole, lohutuseks kingib välgumihkli. Jubedalt janutab. Välgumihklid on siin uskumatult viletsad, väliselt on udupeened, aga toimimisaeg kuidagi ääretult lühike. Õnneks saab olla kaleani meres. Olukord muutub veel halvemaks, ka kõht on nüüd tühi, st päris päris täiesti tühi. Ka ranna Disco Club on suletud. Enam ei pea vastu, olgu rannas nii mõnus kui tahes, vedelikku on vaja ja kohe. Seame sammud linna. Esimesed kolm putkat on suletud, neljandast saame õnneks osta viimse pudeli vett, seisund stabiliseerub. Tagasi Bakuusse läheme rongiga, sest sellega me ei ole veel sõitnud. Rongijaam osutub eriti ägedaks kohaks. Kunagisest hiilgusest on üht-teist alles jäänud. Jubedalt janutab.
Õnneks on vaksalis poekene. Okei mitte Eesti mõttes pood, aga ruum, kust raha eest saab külmikust õlut ja külmiku kõrvalt pesuseepi. Seda hetke oleme oodanud nüüdseks juba peaaegu 10 tundi. Madis püstitab Azerbaijani õlle joomise rekordi, ühesõõmuga üks pudel, kuna aega keegi ei võtnud, võib tulemus vabalt olla ka maailmas tervikuna arvestatav. Madis joob veel ühe õlle ja ka selle pudeli tühjendamise tulemus on esikümne vääriline, ka Rainar ja Sven on Madise janust imestunud. Olukord stabiliseerub veelgi ja kuna päike hakkab loojuma, siis isegi paraneb. Kohalik elektrirong - pärast valmimist 1965, ei ole remonti saanud, aga püsib koos ja liigub. Üldiselt saab pilt Bakuust veelgi selgemaks, ei ole see üldse nii kena ja puhas kui meie "kodus" oli. Äärelinn ja raudtee äärne on ikka kaunis kohutav - räpane kole agul. Kõik nõustuvad, et sellist pilti muidu turistile ei näidata ja seda kõike 10 kopika eest (30 senti, nii palju maksis rongi pilet).

Kuna ees ootab öö rongis, siis otsustame enne rongile asumist korralikult süüa. Samuti tahtsime kasutada korralikku wc-d, kus natukenegi enne rongile asumist ennast "kohendada". Söögikoht: interjöör - super, teenindus - super, kolmekäiguline õhtusöök - super, wc - plätud ja ei mingit kraanikaussi. Ootamatu tagasilöök! Aga oleme nii palju juba kogenud ja palju palju on veel nägemata. Naaseme rongijaama ja üritame 2,5 tundi surnuks lüüa. Üritame vahetustega s...t...l käia, õnnestub, kellel paremini kellel halvemini, aga rongis on veel hullem. Mälestus Eesti NSV-st ning Rainari ja Madise käigust Ukrainasse. Lääne-inimesele harjumatut hügeeni- ja sanitaarlahendusi aitab korvata menthooliga Zewa salfkad. Palju rõõmu väikestest asjadest. Üldiselt lamame lihtsalt sillutisel, mis on uskumatult puhas, nii et riided jäävad puhtaks ja pohmaka päevale kohaselt on nüüd lõpuks võimalik rahulolevalt lihtsalt möla ajada, sellist järgmise päeva möla - kes teab seda tunnet, see teab. Loomulikult oli mida meenutada, 4 päeva ju uskumatuid elamusi, eilne "Tictaniku" külastus, samuti võtsime vastu globaalse tähtsusega otsuseid, mis maailma veel paremaks muudab ja peamine, omavahelise analüüsi ja kogemuste najalt teame ka naistest jälle rohkem. Kõik möödujad vaatavad meid pikalt ja pinksalt. Kommenteerivad, aga ei tonka midagi, kohalik keel on täiesti mõistmatu. Saabub rong, veel tunnike munemist, kupee kaaslaseks saame merel naftat pumpava kohaliku tegelase, kes sõidab objektile. Üldiselt ebamugav, palav, kohalikul mehel on külm (magab dressides ja mässib ennast teki sisse). Pikka juttu ei ole, magame.