Rahuldamata ihuhädad hakkavad endast tunda andma. Õnneks on endine tipp hotell suutnud säilitada valgele inimesele omased WC tingimused mõningaste aja kahjustuste ja kulumis jälgedega. Endiselt suurimaks sõbraks mentooliga pabertaskurätikud. Restorani mitte kuigi mugavas lounges laseme siiski hetkeks veel silma looja, sest aeg on tõesti liialt varajane, et mingeid asjalikke otsuseid langetada.
Sõbraliku koristaja mutid siiski pikalt meil põõnutada ei luba, sest tegemist on ikkagi hotelliga ja kui tahame magada siis tuleb meil tuba võtta. Hoolimata esimesest kurjustamisest saame ... saavad nemad meiega jutule. Inglise keelseselt linnakaardilt ei oska nad meile midagi juhatada, meid nimelt huvitas marsadepeatus ja bussijaam. Tuleb need siiski ise ülesse otsida. Sven tahab saata veel postkaarte oma sõpradele. Läheme külastame juba meile tuttavat Postkontorit üle tee. Seekord läheb postitamine libedalt. Muidugi suutsid kohalikud teha meile väikese dünamo. Aeg oli ka kohalike jaoks varajane, sest Postkontor oli veel suletud - st uksed on juba lahti ja inimesed on kõik oma postidel, aga tööd veel keegi ei tee. Meie jääme ootama siis aega, millal suvatsetakse tööga alustada. Kui lõpuks Sven pelae tunnist ootamist löögile saab, siis teatatakse, et nad on juba ammu avatud.
p.s. siin kohal tahan mainida, et info edastamine vastastikku ei jäänud nõrga keele oskuse taha, me saime neist alati täpselt aru, aga info translatsioon ja defineerimine on meil ja neil tunduvalt erinev.
Kaardid postis lösutame Postkontori trepil. Teatav kohandumine on toimunud ja oleme võtnud eesmärgiks külastada vähemalt ühte kahest: kaljujoonised või mudavulkaanid. Äkki peab kinni üks Volgaga mees ja hakkab lambist meiega jutustama. Sujuvalt viiakse jutt sellele, et ta võib meile neid objekte tutvustada ning loomulikult sümboolse tasu eest. Meie aga olime teinud meie kupee kaaslase abiga korraliku taustauuringu, mis puudutas ka hindu ja selle mehe pakkumine selge nöökimisena. Kaubale ei saagi, kuigi hind langeb peaaegu poole võrra. Kõht lööb endiselt pilli ja suundume promenaadile kebabit mugima. Rannapargis teeme hommikuse treeningu koos Kuuba rahvusliku poksimeeskonaga. 
Lõpuks on meil kebabid söödud ja suvalise taksojuhiga Volga mehega võrreldes hea deal tehtud ja sõit kaljujooniseid vaatama võis alata. Kihutame linnast välja mööda kohalikku kiirteed, mis meie mõistes jällegi päris kiirteed ei meenutanud, lihtsalt laiem, kui muud teed. Koht on muidugi super, kesest tasaseid põlde laiubvad suured künkad. 3 suuremad kui väikemunamägi või isegi enam. Keegi oleks nagu põllult kivid kokku ajanud hunnikusse. Tõus on päris terav, jalgratta rentimine oleks toonud ponnistusi. Koht ise muidugi vahva. Kuna vahvamad kohad tunduvad olema muuseumi alal, siis lunastame piletid 3 kahe hinnaga, kuna ütleme, et meil ei ole lihtsalt rohkem raha. Vaatame joonised üle, need on väga iidsed. Nii eakaid jooniseid leidub veel ainult 3 kohas üle maailma. 
Täitsa vahvad, teaduslikult lähenema ei hakka, eelistame kaljunukil peesitamist. Korraks lööb pähe mõte, et kuidas saada tagasi esimesse linnakesse, kus saame hüpata soodsa marsa peale. Linn ei olegi nii ligidal, mööda teed umbes 10 km, aga otse mäest all saaks vast 5 hakkama.
Väike matk ei teeks tõesti paha, enne matka teeme siiski veel väikese uinaku. Uinaku segab mingi imelik keel mida enda ümber kuuleme. Silmad avades avastame grupi välimuselt selgelt Skandinaavia päritolu tegelasi. Meie uiedus antud hetkel ei tee meile au, tegelikult olime me lihtsalt endiselt veel unised, sest kaljuserval oli mõnus põõnutada. Lõpuks siiski võtame julguse kokku, et uurida kas nendega oleks võimalik mäest alla saada. Saab. Bussikeses tuleb jutuks, et nad lähevad veel vulkaane ka vaatama, miks me nendega ei ühinenud on siiani selgusetu ja sellele ei ole head seletust, aga laseme ennast linnakese ääres maha panna ja vulkaane vaatama ei lähe - idioodid! Kiire vestlus kohalikega, marsa leidmine osutus liiga lihtsaks, see veidi moriendas, aga nüüd juba puhanuna oleme palju rõõmsamad.
Marsa sõit oli mõnus, kohti küll vähe ja pambud niigi suured, käed jalad ristis, 26 kohalikku senti, miks me seda varem teinud ei ole?! Tagasi linnas. Mõtted suhteliselt selged, muud ei ole vaja kui busiijaama, et sealt kuidagi lennujaama saada, sest taxoks meil enam raha ei ole. Raha meil loomulikult on, aga vaja osta koju kvaliteetset konjakit ja kuna meie lennuk väljub kell 4 öösel, siis tuleb ka suhteliselt pikk aeg lennujaamas surnuks lüüa ja seda saab teha ainult koos külma Xirdalaniga - taxot me ei võta, kõik vaba raha läheb konjakisse ja õllesse.
Bussijaam on võrreldes rongi- ja lennujaamaga, muidugi täielikus agulis. Käsile on võetud suuremat sorti silla ehitus, mis suhteliselt algjärgus ja segadust selle tõttu väga väga palju. Kuna ramadani aeg on kätte jõudmas, siis selles valguses on ilmunud päevavalgele ka mitmed kerjused. Päris vastik, väikesed lapsed sikutavad varukast ja küsivad almust ja suht visalt. Siin ei ole mõtet kaua aega veeta, kiired ostud ja võime asuda ja põgeneme siit. Õige marsa leidmine osutub veidi keerulisemaks kui algul tundus ja sõit selles marsas oli kõike muud kui meeldiv:
1. ei mahu me keegi kolmest selle istmetesse ebamugavaltki istuma
2. nagu sellest oleks veel vähe, meil on ju ka suured kotid
3. bussil puudusid amordid või need olid väga väga vanad
4. roolivarda otsad, pool teljed, piduri klotsid ja kettad jne see kõik vajas Eesti mõistes väga kiiret sekkumist
5. töötas signaal - loomulikult
6. gaasipedaal töötas ka, õnneks ka pidurid mingil seletamatul moel
Need omadused kokku muutsid meie enam kui 40 minutilise marsa sõidu unustamatuks kogemuseks, mida ehk teine kord ei soovigi kogeda. Aga sellega veel meie seiklused lennujaama ei lõppenud. Marsa peatus kuskil sellises kohas, kust lennujaama küll näha ei olnud. Mingi sürr turu tüüpi kooslus, kus hingelisi väga ei liikunud ja kuigi vasakul oli kuulda teed, siis 3 meetri kõrgune kivisein eraldas meid sellest. Terve tunnike vantsimist ja oplaa olemegi tuttavas lennujaamas. Kell on kuskil 7 õhtul, lennuk väljub kell 4 öösel. Kui kõige muuga oli kitsas käes, siis aega oli meil küllaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar