III päev 6.oktoober

Kuigi on oktoobri kuu, siis üldiselt on ikka päris palav, magamisel tekke ei kasuta, piisab linast ja ikkagi on kuidagi palav. Tuleb rõduuks lahti teha. Erinevalt teistest mind sääsed ei sega, nemad on nendega ikka päris hädas, aga mind jälle segab see kuradi tuututamine tänavalt. Sellest võib järeldada kahte asja:
1. Sven ja Rainar saavad rahu magamiseks alles siis kui õues läheb valgeks, sest siis lähevad sääsed magama ja enam ei pinise, nende uni on selle võrra hommikul pikem ...
2. Madis ärkab hommikul varem kui teised, sest tal on aken lahti ja tuututamine muutub päeva poole järjest intensiivsemaks.
Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja teeme avastuse. Tänavatel ei ole kuskil prügikaste, seega kogu praht mis näpus, tuleb tänavale visata, aga ikkagi on tänevad puhtad. Meenub, et CIA andmetel on siin töötus 10%, inimesi vaadates tundub kuidagi mitte usutav. Mitte kunagi varem ei ole prügikastid omandanud meie jaoks nii suurt tähendust kui nüüd selgus. Kuna tänavad on puhtad, aga prügikaste ei ole ja kuhugile peab see prügi ju minema. Lahendus mis hoiab tänavad puhtad ja töötuse madalal on koristajad. Täiesti ebaefektiivne, täiesti töökindel.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks saab olema rahvuststaadion, mis kannab nime "Tofik Pahramovi nim Staadion". Staadoini kõrvalt leiame esimese hypermarketi ja prügimäge meenutava, mida see vist siiski päriselt ei olnud, parkla.

Rainari jalgpalli alased teadmised suudavad meid endiselt üllatada. Tegemist ei ole mitte lihtsalt mingi suvalise mehega, kelle järgi nimi anti, vaid tõeline ajaloo kangelane või siis mitte. Selgub, et härra oli meil 1966 MM Inglismaal Webmlis toimunud MM finaali äärekohtunik, vastamisi iidsed rivaalid Inglismaa ja Saksamaa. Mängus löödi üks värav või ei löödud, Tofiku meelest löödi. Siiani on asi päriselt lahendamata, kas pall siiski ületas värava joone või ei.

Edasi suundume Bakuu loomaaeda, sest NL'i ajal olevat see olnud uhkeim terves riigis. Esmalt tuleb läbida meil linnakeskne mets. Pargiks seda nimetada ei ole võimalik, metsaks tegelikult ka mitte, üks kole looduslik koht. Puude all ja puude küljes jooksis kümneid meetreid mingeid metall torusid, samuti kaevati kuskil u 20 aastat tagasi betoon torusid, aga maasse need ei jõudnud.

(sellel pildil on näha kuidas metall torud on seotud puude külge)

Vastikult haisev ja prügi täis oli see looduskohake samuti. Ainukeseks meeldivaks asjaks olid kaks kena kohalikku tüdrukut, kellel ilmatuma suured koerad kaasas. Nendega me jutule saada ei üritanud. Igaljuhul Zoo sissepääs ei reeda kübekestki endist hiilgust. Üldiselt masendav koht, aga omad lemmikud leiame siitki. Kaelkirjakut siiski ei ole, lõvid magavad puuris, sama mis Tallinnaski, aga tiiger on nähtaval. Tiiger on küll ilus, aga ainult profiilis, sest tegelikult on vaeseke päris kleenuke.

Meie vaieldamatuks lemmikuks osutub aga tavaline karu. Muidu karu nagu karu ikka, aga tema olemusest tuvastasime, et tal on elu pohmakas. Istus ahastavalt puurinurgas, ägises, põrnites külalisi, püüdis silma looja lasta, aga ei õnnestunud, sest lihtsalt sellisne elu pohmakas oli tal. Tundsime talle kaasa ja rüüpasime lonksu külma õlut.

Nii, nüüd tundus olema paras aeg võtta üks Azerbaijani McDonalds Big Mac eine. Ilmselge ülekohus, hinnad samad mis Eestis, jääb söömata. Hamburgeri restorani tagant avastame karjase koos lammaste ja kitsedega. Et te mõistaksite asja koomilisust toon näite Tallinnast. Sõpruse pst. McDonalds ja selle ääres oleval muruplatsil karjatab oma lojuseid farmer Sulev.

Nii see kant hakkab ennast ammendama. Suundume metroosse ja otsustame sõita kaugemiasse punkti kuhu metroo viib ja kus võiks midagi huvitavat olla. Kuna turg pidi olema hästi odav, siis pealuski meie tähelepanu üks äärelinna turg, kuhu metrooga oli võimalik kohe pauhh leti saada. Ja alles siin rullus lahti Bakuu tegelik nägu - keto, meie mõistes lihtsalt keto. Olime plaaninud turu äärse järve ääres ühed döner kebabid nosida, aga see plaan soikus olude sunnil kiiresti. Põgeneme turul valitsevast lärmist ja karjuvast muusikast turu kõrval asuvasse rongipeatusesse. Sealt leiame ühe paljudest mööda maad kulgevatset torudest millel istudes päikese loojangut vaadates oma dönereid mugime ja õlut lõmistame.

Aitab, ketos oldud ka, tagasi tsivilisatsiooni. Ja oplaaaaaa, metroo jaamas hüppab meie juurde mingi mees, kes näitab politsei töötõendit ja kukub meid küsitlema. Ei piisa, vaja poisid läbi otsida. Esimesena võetakse ette Sven, viiaks ekuhugi taha ruumi kohe, okei päris nii see vist ei pea olema, muutume kergelt ärevaks. Järgmisena võetakse ette Madis. Aga just siis kui olen oma taskute sisu lauale laotamas, sekkub vormis politseinik, kes ütleb esimesele tegelasele, et jäta järgi ja meid lastakse metroole. Tagant järele võib pidada tarkuseks, et meil passid ikka kaasas olid, küllp see meid päästiski, sest "pri baltika" on siin mail kõva sõna!!!

Tagasi kodus, hunnik õlut ühes ja jälle istume oma rõdul. Täna poodnik enam ei imestagi, kui palume kasti õlut, eile oli ta ikka päris üllatunud. Rainar lippab toob veel ühed dönerid ja meie lemmik tegevus võib alata. Istume, vaatame, joome õlut ja jutustame - selle nimi on puhkus.

Meie õnnist rahu segab mingi pidev mögafonisse rääkimine. Lähemal uurimisel selgub, et kaks uhket politseiautot, politseil on siin tõesti väga head sõidukid, sõidavad mööda tänavat edasi tagasi ja seletavad vahetpidamata ruuporisse midagi. Kuna esimesena murdub Rainar ja läheb maja all passivalt taksistilt infot ammutama. Asi muutub selgemak - kõrval majas avatakse "IDEA" mööblisalong, tõotab tulla suurem üritus ja kogu tänav aetakse pööblist puhtaks, samuti nende autodest. Parim viis selleks on kasutada kolme patrulli, neil kindlasti ei ole midagi targemat teha. Meie tuvastasime ilmse ebaefektiivsuse.

Rainari ja Madise rahutud hinged hakkavad kahtlema, kas meie uus taskulambiga välgumihkel ikka paisatv muulilt rõdule või ei. Keegi peab minema muulile ja taskulambika valgust näitama. Nii Sven jääb koju, Rainar ja Madis suunduvad muulile. Enne veel teeme tutvust selle sama parlamendi hoonega. Konstateerime fakti, täitsa pompöösne ehitis. Illusiooni sajandite pikkusest ajaloost purustavad maja ehtivad viisnurgad, aga muidu päris cool, etem kui Toompea. Muul on mingi ca 200-250 m meres ja selle otsas restoran, Bakuu mõistes restoran. Külm õlu, loksuv meri, soe öine oktoobri õhk (+25 C), perfect. Kõrval lauas istuvate tüdrukute abiga oskame öelda azerbaijani keeles "terviseks" - "senùn sagliguvà", õlle joomine saab täiesti uue mõõtme ja maitseb veel paremini kui siiani. Siis peame kohalike poistega maha kaks tõsist "autotroomi lahingut", hoolimata isikkooseisu alla jäämisest, väljume võistlusest võitjatena. Päeva võib lugeda korda läinuks.