IV päev 7.oktoober

Hommik ei erine eelmistest. Vett või midagi jälle ei ole ja ometigi on ju jälle janu. Ärkamine siiski on varasem kui eile, jälle! Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja saame kinnitust oma eile tehtud avastusele. Esimeseks sihtpunktiks saab funiklöör. Võrreldes Jaltaga nagu veidi rohkem päris rongivaguni moodi. Suund oli kindlalt teletorni poole, mis tegelikult on samasugune nagu Tallinnas, tüüprojekt. Siiski funiklöör meid päris teletornini ei vii, meie ees avaneb hoopiski suurejooneline memoriaal erinevates sõdades hukkunute mälestuseks. Kiieviga seda kohta muidugi võrrelda ei ole võimalik, aga siiski on tegemist ühe ära ütlemata peene ehitisega. Tegemist on pargikompleksiga, millel on palju erinevaid tasandeid. Mõned tasandid on lausa hooned, kus originaaliks peaks olema muuseum või midagi säärast, aga hetkel vaatas sealt vastu tühjus. Palju treppe, põõsaid, puid, pinke, paarikesed kes kudrutasid pinkidel - chill. Avastame Lenini kuju. Rüüstatud. Kunagi oli see koht olnud ilus, nüüd haises kuse järele.
Kuigi jah too "mausoleum" oli omal ajal väga peen, vaade mis nendest pooleni kinni müüritud akendest avanes oli muidugi võimas. Selle kohal asus kohvik, kus oli võimalik osta ainult teed ja limpsi, see on tõeline traagika, sest hädasti oleks õlut vaja. Noh aga naudime siis vaadet.

Nagu ühes säherduses korralikus kompleksis ikka, nii on ka seal igavenetuli.

Erinevalt suuremast osast kompleksist oli see koht kenasti korras ja pühitud, aga ainult see koht ja selle juurde viiv allee, kõik mis jäi silma kõrvale ja välja ei paistnud, oli päris kole. Üldiselt võib asja võtta kokku järgmiselt: II maailmasõja NL päästvat armeed keegi taga ei igatse. Erinevalt Eestist on nendele püstitatud mälestusmärgid rüvetatud ja lõhutud. Samas on neil endil piisavalt jamamist armeenlastega ja nendes konfliktides hukkunuid mälestatakse austusega. Kõik mis jääb "härrade" teele ette ja on silmaga nähtav, läigib nagu prillikivi. Mis silma alla ei jää, see kõduneb vaikselt oma lõpu poole, olgu selleks siis ausammas või mis iganes.

Sõbraliku vennasrahvusena täitsime oma kodaniku kohust ja avaldsime austust vapralt hukkunud kangelastele, asetades lilled hauale. Oleksime hea meelega eelistanud valgeid roose, kahjuks pakkus kohalik lilleputka ainult punaseid nelke, aga lill on lill ja see tegu halvemaks ei muuda.

Pärast meie väikest tseremooniat köidab meie meeli samas asuv moshee, mille külastamine tundus täiesti passlik. Nüüd oleks hädasti olnud Mihkli abi vaja, sest meie teadmised religioonist olid äärmiselt kidurad, mille tõttu jäime ootavale seisukohale, kas pildistadagi tohime. Õnneks räägib väljuv mees inglise keelt ja lubab meil mosheesse sisse astuda, kui me kindlasti palja jalu võtame ja palvetajaid ei sega. Lubatud tehtud, astume mosheesse. Kahjuks pidime antud lubadust murdma, kuna meie ilmumine palveruumi oli seal viibijate jaoks liiga ekstreemne ja 10-st 9 tegid oma palvetes väikese pausi ja silmitsesid hoopis meid. Et mitte piinlikust pikendada, lahkume kiirelt. Funikulööriga taas alla linna sõites võime teha risti seinale, kohtame tegelast kes on Madisest pikem, huvitav kas tema siis ei olegi trennis või on tal mingi vigastus.

Üldiselt on kõhud tühjad ja kõige õigem paik nälja kustutamiseks on promenaad ja näljakustutajaks loomulikult döner kebab. Õlut lõmistades ja kebabit mugides tutvume samal ajal kohalike kalastusvõtetega. Eestis selliseid võtteid ei ole mina küll veel näinud, eriti riistad on äärmiselt kentsakad. Kindlasti oleks sõpradel Villul ja Nurmel huvitav ametivendadega konsulteerida ja uusi võtteid õppida. Otsustavalt võtame vastu otsuse, tutvuda uue reisisadamaga. Võrreldes Läänemaailma sadamatega oleks too nagu täiesti välja surnud, trepile astudes kukub kuskilt kugusest mingi mees vilega vilistama ja kätega vehkima. Olgugi teatavast teadmatusest otsustame, et ei hakka kaugemale minema ja taganeme. Enne päikese loojumist randub sadamas "General Xasimov".

Ja jälle istume oma rõdul ja loomulikult koos oma kohaliku sõbra "Xirdalni" seltsis. Aga nüüd see juhtus - Madise ettepanek kohalikku konjakit degusteerida, saab kiire ja üksmeelse poolehoiu. Ja kui pärast esimses pudeli lõppemist minnakse uue järgi, siis see tähendab veel janusemat hommikut kui siiani. Madis ja Rainar ei jäta võimalust üritada uuesti ööklubis "Titanic" meeldivalt aega veeta. See kord paneme ennast korralikult maksma. Pärast "hirmkalli" dringi ostmist (see on kohustuslik) joome ainult õlut, see maitsebki paremini. Tüdrukud istuvad kohe kõpsti põlvele, aga kui tahame tantsida, siis nad ka tantsivad. Nende üritused meilt veel "hirmkalleid" drinke välja meelitada jooksevad liiva. DJ mängis seda muusikat mida meie tahtsime, kuigi tegelikuses tuli ka sellise asja eest maksta, aga paar kohalikku tegelast on meie valikuga rahul. Võrreldes eelmise kogemusega läheb tänane õhtu/öö palju ladusamalt. Tüdrukud on nõus meiega tulema ...