IV päev 7.oktoober

Hommik ei erine eelmistest. Vett või midagi jälle ei ole ja ometigi on ju jälle janu. Ärkamine siiski on varasem kui eile, jälle! Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja saame kinnitust oma eile tehtud avastusele. Esimeseks sihtpunktiks saab funiklöör. Võrreldes Jaltaga nagu veidi rohkem päris rongivaguni moodi. Suund oli kindlalt teletorni poole, mis tegelikult on samasugune nagu Tallinnas, tüüprojekt. Siiski funiklöör meid päris teletornini ei vii, meie ees avaneb hoopiski suurejooneline memoriaal erinevates sõdades hukkunute mälestuseks. Kiieviga seda kohta muidugi võrrelda ei ole võimalik, aga siiski on tegemist ühe ära ütlemata peene ehitisega. Tegemist on pargikompleksiga, millel on palju erinevaid tasandeid. Mõned tasandid on lausa hooned, kus originaaliks peaks olema muuseum või midagi säärast, aga hetkel vaatas sealt vastu tühjus. Palju treppe, põõsaid, puid, pinke, paarikesed kes kudrutasid pinkidel - chill. Avastame Lenini kuju. Rüüstatud. Kunagi oli see koht olnud ilus, nüüd haises kuse järele.
Kuigi jah too "mausoleum" oli omal ajal väga peen, vaade mis nendest pooleni kinni müüritud akendest avanes oli muidugi võimas. Selle kohal asus kohvik, kus oli võimalik osta ainult teed ja limpsi, see on tõeline traagika, sest hädasti oleks õlut vaja. Noh aga naudime siis vaadet.

Nagu ühes säherduses korralikus kompleksis ikka, nii on ka seal igavenetuli.

Erinevalt suuremast osast kompleksist oli see koht kenasti korras ja pühitud, aga ainult see koht ja selle juurde viiv allee, kõik mis jäi silma kõrvale ja välja ei paistnud, oli päris kole. Üldiselt võib asja võtta kokku järgmiselt: II maailmasõja NL päästvat armeed keegi taga ei igatse. Erinevalt Eestist on nendele püstitatud mälestusmärgid rüvetatud ja lõhutud. Samas on neil endil piisavalt jamamist armeenlastega ja nendes konfliktides hukkunuid mälestatakse austusega. Kõik mis jääb "härrade" teele ette ja on silmaga nähtav, läigib nagu prillikivi. Mis silma alla ei jää, see kõduneb vaikselt oma lõpu poole, olgu selleks siis ausammas või mis iganes.

Sõbraliku vennasrahvusena täitsime oma kodaniku kohust ja avaldsime austust vapralt hukkunud kangelastele, asetades lilled hauale. Oleksime hea meelega eelistanud valgeid roose, kahjuks pakkus kohalik lilleputka ainult punaseid nelke, aga lill on lill ja see tegu halvemaks ei muuda.

Pärast meie väikest tseremooniat köidab meie meeli samas asuv moshee, mille külastamine tundus täiesti passlik. Nüüd oleks hädasti olnud Mihkli abi vaja, sest meie teadmised religioonist olid äärmiselt kidurad, mille tõttu jäime ootavale seisukohale, kas pildistadagi tohime. Õnneks räägib väljuv mees inglise keelt ja lubab meil mosheesse sisse astuda, kui me kindlasti palja jalu võtame ja palvetajaid ei sega. Lubatud tehtud, astume mosheesse. Kahjuks pidime antud lubadust murdma, kuna meie ilmumine palveruumi oli seal viibijate jaoks liiga ekstreemne ja 10-st 9 tegid oma palvetes väikese pausi ja silmitsesid hoopis meid. Et mitte piinlikust pikendada, lahkume kiirelt. Funikulööriga taas alla linna sõites võime teha risti seinale, kohtame tegelast kes on Madisest pikem, huvitav kas tema siis ei olegi trennis või on tal mingi vigastus.

Üldiselt on kõhud tühjad ja kõige õigem paik nälja kustutamiseks on promenaad ja näljakustutajaks loomulikult döner kebab. Õlut lõmistades ja kebabit mugides tutvume samal ajal kohalike kalastusvõtetega. Eestis selliseid võtteid ei ole mina küll veel näinud, eriti riistad on äärmiselt kentsakad. Kindlasti oleks sõpradel Villul ja Nurmel huvitav ametivendadega konsulteerida ja uusi võtteid õppida. Otsustavalt võtame vastu otsuse, tutvuda uue reisisadamaga. Võrreldes Läänemaailma sadamatega oleks too nagu täiesti välja surnud, trepile astudes kukub kuskilt kugusest mingi mees vilega vilistama ja kätega vehkima. Olgugi teatavast teadmatusest otsustame, et ei hakka kaugemale minema ja taganeme. Enne päikese loojumist randub sadamas "General Xasimov".

Ja jälle istume oma rõdul ja loomulikult koos oma kohaliku sõbra "Xirdalni" seltsis. Aga nüüd see juhtus - Madise ettepanek kohalikku konjakit degusteerida, saab kiire ja üksmeelse poolehoiu. Ja kui pärast esimses pudeli lõppemist minnakse uue järgi, siis see tähendab veel janusemat hommikut kui siiani. Madis ja Rainar ei jäta võimalust üritada uuesti ööklubis "Titanic" meeldivalt aega veeta. See kord paneme ennast korralikult maksma. Pärast "hirmkalli" dringi ostmist (see on kohustuslik) joome ainult õlut, see maitsebki paremini. Tüdrukud istuvad kohe kõpsti põlvele, aga kui tahame tantsida, siis nad ka tantsivad. Nende üritused meilt veel "hirmkalleid" drinke välja meelitada jooksevad liiva. DJ mängis seda muusikat mida meie tahtsime, kuigi tegelikuses tuli ka sellise asja eest maksta, aga paar kohalikku tegelast on meie valikuga rahul. Võrreldes eelmise kogemusega läheb tänane õhtu/öö palju ladusamalt. Tüdrukud on nõus meiega tulema ...

III päev 6.oktoober

Kuigi on oktoobri kuu, siis üldiselt on ikka päris palav, magamisel tekke ei kasuta, piisab linast ja ikkagi on kuidagi palav. Tuleb rõduuks lahti teha. Erinevalt teistest mind sääsed ei sega, nemad on nendega ikka päris hädas, aga mind jälle segab see kuradi tuututamine tänavalt. Sellest võib järeldada kahte asja:
1. Sven ja Rainar saavad rahu magamiseks alles siis kui õues läheb valgeks, sest siis lähevad sääsed magama ja enam ei pinise, nende uni on selle võrra hommikul pikem ...
2. Madis ärkab hommikul varem kui teised, sest tal on aken lahti ja tuututamine muutub päeva poole järjest intensiivsemaks.
Pepsi ja döner kebab näppus suunduma vastu uutele avastustele. Linna kõige tähtsamas pargis nosime oma eine ära ja teeme avastuse. Tänavatel ei ole kuskil prügikaste, seega kogu praht mis näpus, tuleb tänavale visata, aga ikkagi on tänevad puhtad. Meenub, et CIA andmetel on siin töötus 10%, inimesi vaadates tundub kuidagi mitte usutav. Mitte kunagi varem ei ole prügikastid omandanud meie jaoks nii suurt tähendust kui nüüd selgus. Kuna tänavad on puhtad, aga prügikaste ei ole ja kuhugile peab see prügi ju minema. Lahendus mis hoiab tänavad puhtad ja töötuse madalal on koristajad. Täiesti ebaefektiivne, täiesti töökindel.

Meie esimeseks vaatamisväärsuseks saab olema rahvuststaadion, mis kannab nime "Tofik Pahramovi nim Staadion". Staadoini kõrvalt leiame esimese hypermarketi ja prügimäge meenutava, mida see vist siiski päriselt ei olnud, parkla.

Rainari jalgpalli alased teadmised suudavad meid endiselt üllatada. Tegemist ei ole mitte lihtsalt mingi suvalise mehega, kelle järgi nimi anti, vaid tõeline ajaloo kangelane või siis mitte. Selgub, et härra oli meil 1966 MM Inglismaal Webmlis toimunud MM finaali äärekohtunik, vastamisi iidsed rivaalid Inglismaa ja Saksamaa. Mängus löödi üks värav või ei löödud, Tofiku meelest löödi. Siiani on asi päriselt lahendamata, kas pall siiski ületas värava joone või ei.

Edasi suundume Bakuu loomaaeda, sest NL'i ajal olevat see olnud uhkeim terves riigis. Esmalt tuleb läbida meil linnakeskne mets. Pargiks seda nimetada ei ole võimalik, metsaks tegelikult ka mitte, üks kole looduslik koht. Puude all ja puude küljes jooksis kümneid meetreid mingeid metall torusid, samuti kaevati kuskil u 20 aastat tagasi betoon torusid, aga maasse need ei jõudnud.

(sellel pildil on näha kuidas metall torud on seotud puude külge)

Vastikult haisev ja prügi täis oli see looduskohake samuti. Ainukeseks meeldivaks asjaks olid kaks kena kohalikku tüdrukut, kellel ilmatuma suured koerad kaasas. Nendega me jutule saada ei üritanud. Igaljuhul Zoo sissepääs ei reeda kübekestki endist hiilgust. Üldiselt masendav koht, aga omad lemmikud leiame siitki. Kaelkirjakut siiski ei ole, lõvid magavad puuris, sama mis Tallinnaski, aga tiiger on nähtaval. Tiiger on küll ilus, aga ainult profiilis, sest tegelikult on vaeseke päris kleenuke.

Meie vaieldamatuks lemmikuks osutub aga tavaline karu. Muidu karu nagu karu ikka, aga tema olemusest tuvastasime, et tal on elu pohmakas. Istus ahastavalt puurinurgas, ägises, põrnites külalisi, püüdis silma looja lasta, aga ei õnnestunud, sest lihtsalt sellisne elu pohmakas oli tal. Tundsime talle kaasa ja rüüpasime lonksu külma õlut.

Nii, nüüd tundus olema paras aeg võtta üks Azerbaijani McDonalds Big Mac eine. Ilmselge ülekohus, hinnad samad mis Eestis, jääb söömata. Hamburgeri restorani tagant avastame karjase koos lammaste ja kitsedega. Et te mõistaksite asja koomilisust toon näite Tallinnast. Sõpruse pst. McDonalds ja selle ääres oleval muruplatsil karjatab oma lojuseid farmer Sulev.

Nii see kant hakkab ennast ammendama. Suundume metroosse ja otsustame sõita kaugemiasse punkti kuhu metroo viib ja kus võiks midagi huvitavat olla. Kuna turg pidi olema hästi odav, siis pealuski meie tähelepanu üks äärelinna turg, kuhu metrooga oli võimalik kohe pauhh leti saada. Ja alles siin rullus lahti Bakuu tegelik nägu - keto, meie mõistes lihtsalt keto. Olime plaaninud turu äärse järve ääres ühed döner kebabid nosida, aga see plaan soikus olude sunnil kiiresti. Põgeneme turul valitsevast lärmist ja karjuvast muusikast turu kõrval asuvasse rongipeatusesse. Sealt leiame ühe paljudest mööda maad kulgevatset torudest millel istudes päikese loojangut vaadates oma dönereid mugime ja õlut lõmistame.

Aitab, ketos oldud ka, tagasi tsivilisatsiooni. Ja oplaaaaaa, metroo jaamas hüppab meie juurde mingi mees, kes näitab politsei töötõendit ja kukub meid küsitlema. Ei piisa, vaja poisid läbi otsida. Esimesena võetakse ette Sven, viiaks ekuhugi taha ruumi kohe, okei päris nii see vist ei pea olema, muutume kergelt ärevaks. Järgmisena võetakse ette Madis. Aga just siis kui olen oma taskute sisu lauale laotamas, sekkub vormis politseinik, kes ütleb esimesele tegelasele, et jäta järgi ja meid lastakse metroole. Tagant järele võib pidada tarkuseks, et meil passid ikka kaasas olid, küllp see meid päästiski, sest "pri baltika" on siin mail kõva sõna!!!

Tagasi kodus, hunnik õlut ühes ja jälle istume oma rõdul. Täna poodnik enam ei imestagi, kui palume kasti õlut, eile oli ta ikka päris üllatunud. Rainar lippab toob veel ühed dönerid ja meie lemmik tegevus võib alata. Istume, vaatame, joome õlut ja jutustame - selle nimi on puhkus.

Meie õnnist rahu segab mingi pidev mögafonisse rääkimine. Lähemal uurimisel selgub, et kaks uhket politseiautot, politseil on siin tõesti väga head sõidukid, sõidavad mööda tänavat edasi tagasi ja seletavad vahetpidamata ruuporisse midagi. Kuna esimesena murdub Rainar ja läheb maja all passivalt taksistilt infot ammutama. Asi muutub selgemak - kõrval majas avatakse "IDEA" mööblisalong, tõotab tulla suurem üritus ja kogu tänav aetakse pööblist puhtaks, samuti nende autodest. Parim viis selleks on kasutada kolme patrulli, neil kindlasti ei ole midagi targemat teha. Meie tuvastasime ilmse ebaefektiivsuse.

Rainari ja Madise rahutud hinged hakkavad kahtlema, kas meie uus taskulambiga välgumihkel ikka paisatv muulilt rõdule või ei. Keegi peab minema muulile ja taskulambika valgust näitama. Nii Sven jääb koju, Rainar ja Madis suunduvad muulile. Enne veel teeme tutvust selle sama parlamendi hoonega. Konstateerime fakti, täitsa pompöösne ehitis. Illusiooni sajandite pikkusest ajaloost purustavad maja ehtivad viisnurgad, aga muidu päris cool, etem kui Toompea. Muul on mingi ca 200-250 m meres ja selle otsas restoran, Bakuu mõistes restoran. Külm õlu, loksuv meri, soe öine oktoobri õhk (+25 C), perfect. Kõrval lauas istuvate tüdrukute abiga oskame öelda azerbaijani keeles "terviseks" - "senùn sagliguvà", õlle joomine saab täiesti uue mõõtme ja maitseb veel paremini kui siiani. Siis peame kohalike poistega maha kaks tõsist "autotroomi lahingut", hoolimata isikkooseisu alla jäämisest, väljume võistlusest võitjatena. Päeva võib lugeda korda läinuks.

II päev 5.oktoober

Milleks on autodel sireenid, aga ikka selleks, et endast kaasliiklejatele märku anda. Ja mida rohkem ja kõvemini sa oma sireeni kasutad, seda ägedam tegelane oled. Eriti tegija oled siis kui oled oma Ladale, võib olla ka uuemat tüüpi BMW või Mersu, külge kombineerinud mingitlaadi operatiivauto sireeni. On kuidas on, aga mind ajas see tuututamine ülesse, just see operatiivautosid jäljendavad uilged, tundus nagu põleks ja sureks keegi pidevalt. Kuna sagimist ja tuututamist tänaval jätkus, siis esimene ärkaja olengi mina - jeee, rõduga tuba. Esimesed Bakuu päikesevannid, sooja lubatakse +25! Orienteeruvalt oleme kõik jalgadel nii kuskil kella 13 paiku, mis ei olegi nii vara, sest Eesti on kell alles 11.

Pikalt ei mõtle, esimene käik kohe promenaadile, korralik shashlõkk ja külm õlu, see on see mida vajasime. Ja siit see laegas avaneb XIRDALAN. Tegemist on heleda, pisut lahjem kui Originaal, Azerbaijani kohaliku õllega, eriti maitsev külmana. Küll see ikka maitses hästi. Pärast söömist suundume linna uudistama. Sulandumine kohalikke hulka osutub oodatust palju raskemaks.
Esmalt meie pikkus, mina olen juba täitsa sihvakas tegelane ja harva kui mõni azer minust pikemaks osutus, Svenist ja Rainarist pikemad mehed vist on spordilaagris või ei ole nad veel sündinud.
Teiseks meie juuksed, okei värv on nagu nii vale (Sven - mitte tume, Rainar - lausa valge ja Madis - puhta punane ja lokkis) ning soengu kohevus ja pikkus ... no comment.
Kolmandaks meie riietus, lühikesed püksid, t-särk ja plätud, selliseid Bakuus kellegil teisel ei ole, nendel on hoopis terava ninaga lakk kingad, triiksärgid ja tumedad ülikonnad. Nii palju ülikondi ei ole korraga mina küll varem ringi käimas näinud kui seal. Ja kuna ühiseid jooni meie ja nende vahel me ei tuvastanud, siis tänu sellele langeb meile osaks väga suur tähelepanu, mis muidugi mingitpidi oli meelitav.

"Intertourist" büroo, õnnestub soetada kaart. Ja juba üritatakse meile tüssu teha, mingi nutsakas mõttetu kaart ja selle eest nõutakse 5 $. Oo, aga meie juba teame, nii lihtsalt see ka ei lähe ja algab kauplemine, mille tulemusel fikseerub seotusmaksumus 2 mantti. Selle abil suundume kuulsat Bakuu vanalinna otsima. Koheselt kaotame Bakuu metroo süütuse ja leitud see ongi. Kogu vanalinna ümbritseb suhteliselt masiivne müür.

Väravast sisse pugedes võib vabalt auto alla jääda, sest tänavad müüri sees on väga kitsad, aga autodel on kiire. Suhteliselt popp koht oli Neitsitorn. Mina ei saanud aru milleks selline nimi? Kuigi Tallinnaski on säärase nimega tornike olemas, aga millest tegelikult selline nimi, minu meelest ei saanudki me seda teada. Selle sees lausa oli mingi muuseum.

Siis oli seal veel mingi peen iidne lavaauk ja muidugi traditsiooniline Azerbaijani restoran. See oli üks peen koht ja tõeliselt suur. Võimalik oli istuda nii päikese käes kui vilus, käigud viisid kuhugile sügavatesse keldritesse kus samuti suuremad ja väiksemad peosaalid. Selline korralik toitlustus kompleks. Loomulikult lubame selles peenes kohas omale ühed õlud, mis maitses iidsete müüride vahel veel paremini kui promenaadi restoranis. Kõrval asuvast pudupoest õnnestub Rainaril teha head kaupa ja poole hinnaga tübeteika soetada. Kahju ainult et see meile kellegile pähe ei mahtunud, läheb suveniiriks. Vanalinnast küllastununa liigume tagasi promenaadile ja töner kebabid ja õlu näpus suundume 30 minutilisele gruiisile Kaspia merel. Koduteel võtame poest paar õlut, tegelikult küll 21, sellist kogust õlut ei olnud too müüa küll enne müünud, sest tema imestus liiga suur, et seda varjata.

Õhtul muidugi discole. Hollywoodi sarnast klubi meil tuvastada ei õnnestugi, aga üks "notsnõi klub" on meid valmis rõõmsasti võõrustama. Kohe pärast sisenemist saame omale saatjad, kes kiivalt meie ligidusse hoiavad. Neile tuleb osta ilmatuma kallis drink (tegelikult sama kallis kui Eestis, aga võrreldes kohalike hindadega ikka hirm kallis). Asi tundub veidi kahtlasena, Svenile selline tähelepanu muutub ebamugavaks, tema otsustab lahkuda. Kuna minu saatja ei lase minu käest enam üldse lahti, siis temast vabanemiseks luban oma sõbra tagasi kutsuda ja järgnen Svenile. Värskeõhu käes on mõtted selgemad, kiire analüüsi tulemusel nimetame selle koha "bordelliks". Peatselt on Rainar ka värskeõhu käes ja suundume uue klubi otsinguile. Otsingud venivad pikale, kohtame inglast kes jändab kahe armukadeda kohaliku näitsikuga. Tema rõõm minuga rääkimisest on suur, aga hoolimata oma 6 kuusest kogemusest, ei ole temagi disco klubi siit leidnud. Jätan ta tüdrukutele, sest nende pilgud muutusid väga sõjakaks, neil vist midagi susisemas. Lõpuks maandume vahvas "Jazz clubis", kus mängitakse live'is vahvat muusikat. Koduteel hüppame läbi klubist "Titanic", kordub sama stsenaarium, ainult üks chick sattus meist nii vaimustusse, et kukkus Rainarit togima, Vanila Ninja vist mingisugune :o)