II päev 5.oktoober

Milleks on autodel sireenid, aga ikka selleks, et endast kaasliiklejatele märku anda. Ja mida rohkem ja kõvemini sa oma sireeni kasutad, seda ägedam tegelane oled. Eriti tegija oled siis kui oled oma Ladale, võib olla ka uuemat tüüpi BMW või Mersu, külge kombineerinud mingitlaadi operatiivauto sireeni. On kuidas on, aga mind ajas see tuututamine ülesse, just see operatiivautosid jäljendavad uilged, tundus nagu põleks ja sureks keegi pidevalt. Kuna sagimist ja tuututamist tänaval jätkus, siis esimene ärkaja olengi mina - jeee, rõduga tuba. Esimesed Bakuu päikesevannid, sooja lubatakse +25! Orienteeruvalt oleme kõik jalgadel nii kuskil kella 13 paiku, mis ei olegi nii vara, sest Eesti on kell alles 11.

Pikalt ei mõtle, esimene käik kohe promenaadile, korralik shashlõkk ja külm õlu, see on see mida vajasime. Ja siit see laegas avaneb XIRDALAN. Tegemist on heleda, pisut lahjem kui Originaal, Azerbaijani kohaliku õllega, eriti maitsev külmana. Küll see ikka maitses hästi. Pärast söömist suundume linna uudistama. Sulandumine kohalikke hulka osutub oodatust palju raskemaks.
Esmalt meie pikkus, mina olen juba täitsa sihvakas tegelane ja harva kui mõni azer minust pikemaks osutus, Svenist ja Rainarist pikemad mehed vist on spordilaagris või ei ole nad veel sündinud.
Teiseks meie juuksed, okei värv on nagu nii vale (Sven - mitte tume, Rainar - lausa valge ja Madis - puhta punane ja lokkis) ning soengu kohevus ja pikkus ... no comment.
Kolmandaks meie riietus, lühikesed püksid, t-särk ja plätud, selliseid Bakuus kellegil teisel ei ole, nendel on hoopis terava ninaga lakk kingad, triiksärgid ja tumedad ülikonnad. Nii palju ülikondi ei ole korraga mina küll varem ringi käimas näinud kui seal. Ja kuna ühiseid jooni meie ja nende vahel me ei tuvastanud, siis tänu sellele langeb meile osaks väga suur tähelepanu, mis muidugi mingitpidi oli meelitav.

"Intertourist" büroo, õnnestub soetada kaart. Ja juba üritatakse meile tüssu teha, mingi nutsakas mõttetu kaart ja selle eest nõutakse 5 $. Oo, aga meie juba teame, nii lihtsalt see ka ei lähe ja algab kauplemine, mille tulemusel fikseerub seotusmaksumus 2 mantti. Selle abil suundume kuulsat Bakuu vanalinna otsima. Koheselt kaotame Bakuu metroo süütuse ja leitud see ongi. Kogu vanalinna ümbritseb suhteliselt masiivne müür.

Väravast sisse pugedes võib vabalt auto alla jääda, sest tänavad müüri sees on väga kitsad, aga autodel on kiire. Suhteliselt popp koht oli Neitsitorn. Mina ei saanud aru milleks selline nimi? Kuigi Tallinnaski on säärase nimega tornike olemas, aga millest tegelikult selline nimi, minu meelest ei saanudki me seda teada. Selle sees lausa oli mingi muuseum.

Siis oli seal veel mingi peen iidne lavaauk ja muidugi traditsiooniline Azerbaijani restoran. See oli üks peen koht ja tõeliselt suur. Võimalik oli istuda nii päikese käes kui vilus, käigud viisid kuhugile sügavatesse keldritesse kus samuti suuremad ja väiksemad peosaalid. Selline korralik toitlustus kompleks. Loomulikult lubame selles peenes kohas omale ühed õlud, mis maitses iidsete müüride vahel veel paremini kui promenaadi restoranis. Kõrval asuvast pudupoest õnnestub Rainaril teha head kaupa ja poole hinnaga tübeteika soetada. Kahju ainult et see meile kellegile pähe ei mahtunud, läheb suveniiriks. Vanalinnast küllastununa liigume tagasi promenaadile ja töner kebabid ja õlu näpus suundume 30 minutilisele gruiisile Kaspia merel. Koduteel võtame poest paar õlut, tegelikult küll 21, sellist kogust õlut ei olnud too müüa küll enne müünud, sest tema imestus liiga suur, et seda varjata.

Õhtul muidugi discole. Hollywoodi sarnast klubi meil tuvastada ei õnnestugi, aga üks "notsnõi klub" on meid valmis rõõmsasti võõrustama. Kohe pärast sisenemist saame omale saatjad, kes kiivalt meie ligidusse hoiavad. Neile tuleb osta ilmatuma kallis drink (tegelikult sama kallis kui Eestis, aga võrreldes kohalike hindadega ikka hirm kallis). Asi tundub veidi kahtlasena, Svenile selline tähelepanu muutub ebamugavaks, tema otsustab lahkuda. Kuna minu saatja ei lase minu käest enam üldse lahti, siis temast vabanemiseks luban oma sõbra tagasi kutsuda ja järgnen Svenile. Värskeõhu käes on mõtted selgemad, kiire analüüsi tulemusel nimetame selle koha "bordelliks". Peatselt on Rainar ka värskeõhu käes ja suundume uue klubi otsinguile. Otsingud venivad pikale, kohtame inglast kes jändab kahe armukadeda kohaliku näitsikuga. Tema rõõm minuga rääkimisest on suur, aga hoolimata oma 6 kuusest kogemusest, ei ole temagi disco klubi siit leidnud. Jätan ta tüdrukutele, sest nende pilgud muutusid väga sõjakaks, neil vist midagi susisemas. Lõpuks maandume vahvas "Jazz clubis", kus mängitakse live'is vahvat muusikat. Koduteel hüppame läbi klubist "Titanic", kordub sama stsenaarium, ainult üks chick sattus meist nii vaimustusse, et kukkus Rainarit togima, Vanila Ninja vist mingisugune :o)