V päev 8.oktoober

Ei mingit üllatust, janutab nii mis jaksab. Kuigi aastatega ei ole ma endiselt suutnud jõuda arusaamisele, et pärast rohket alkoholi tarbimist on järgmine päev nagu veidi paha või nii. Vähemalt olen õppinud seda ette ennustama. Ainuke mõte mis peast läbi käib - kuradi meie! Esiteks: miks leppis Rainar omanikuga kohtumise nii vara, Teiseks: miks Sven kui kõige vanem ei hinnanud Rainari lepet ebareaalseks ja Kolmandaks: miks Madis arvas, et tema ei pea otsustamisel kaasa rääkima ega oma arvamust kõva häälselt avaldama. Kolm traagilist apsakat, mida nüüd enam ei ole võimalik muuta. Ja jälle istume linna uhkeimas pargis, lõmistame Pepsit ja mugime döner kebabit. Olemine on kõike muud kui hea ja olukord muutub raskemaks. Jubedalt janutab. Päike lõõskab otse pähe, Pepsi kaob nagu kerisele, mõted ei liigu, keegi ei taha otsustada - tulevik, isegi olevik, näib suuremustaauguna. Keegi geenius siiski võtab vastutuse ja julgeb käia välja plaani, et esmalt rongijaama pileteid ostma ja siis ujuma.

Piletid taskus, pakke siiski pakihoidu panna ei riski, algab üritus - "Eesti mehed Kaspia merre, mauhh!" Kõige tähtsam on leida takso. Aga pärast 30 minutilist otsimist, ei saa me kuidagi taksistidega kokkuleppele, kus on see koht täpselt kus saab ujuda ja loomulikult hind, käib ilmselge nöökimine. Jubedalt janutab. Õnneks kohtume kolme noort ja ilusat tüdrukut, tõesti armasad ja üldse mitte koledad, isegi janu ununeb hetkeks. Räägivad inglise keelt ja on äärmiselt vahvad ja abivalmis. Nende imestus meie ujumise soovi üle on meie meelest kohatu: "tahate ujuda, tõesti, aga vesi on ju külm kõigest +20, enam ei käida ujumas, kui on +30 või rohkem, siis ujutakse!" Aga meid põliseid mehepoegi see ei huvita/heiduta. Nüüd on meil info, kus rand asub (konkreetne kohanimi) ja umbes teame ka mis see meile maksma võiks minna. Alustame uuesti taksisti otsinguid. Jubedalt janutab. Mitmete kauplemiste tulemusel saame kokkuleppele vanamehega, kellel Lacosti ülikond, aga sõiduriistaks vana hea Lada. Jalg on mehel raske, aga teab kuhu sõita. Jubedalt janutab.

Rand ongi rahvast tühi, meie oleme peaaegu ainukesed. Jubedalt janutab.

Madis suundub õlle ja tikkude otsingule. Kohtab meest kes on elanud, "saamõi krasiivõi gorod v estonia kohtla-jarve" oli mingi kraanajuht ja meistersportlane. Õllet ei ole, limpsi ei ole, tsaikut ei ole, mitte midagi ei ole, lohutuseks kingib välgumihkli. Jubedalt janutab. Välgumihklid on siin uskumatult viletsad, väliselt on udupeened, aga toimimisaeg kuidagi ääretult lühike. Õnneks saab olla kaleani meres. Olukord muutub veel halvemaks, ka kõht on nüüd tühi, st päris päris täiesti tühi. Ka ranna Disco Club on suletud. Enam ei pea vastu, olgu rannas nii mõnus kui tahes, vedelikku on vaja ja kohe. Seame sammud linna. Esimesed kolm putkat on suletud, neljandast saame õnneks osta viimse pudeli vett, seisund stabiliseerub. Tagasi Bakuusse läheme rongiga, sest sellega me ei ole veel sõitnud. Rongijaam osutub eriti ägedaks kohaks. Kunagisest hiilgusest on üht-teist alles jäänud. Jubedalt janutab.
Õnneks on vaksalis poekene. Okei mitte Eesti mõttes pood, aga ruum, kust raha eest saab külmikust õlut ja külmiku kõrvalt pesuseepi. Seda hetke oleme oodanud nüüdseks juba peaaegu 10 tundi. Madis püstitab Azerbaijani õlle joomise rekordi, ühesõõmuga üks pudel, kuna aega keegi ei võtnud, võib tulemus vabalt olla ka maailmas tervikuna arvestatav. Madis joob veel ühe õlle ja ka selle pudeli tühjendamise tulemus on esikümne vääriline, ka Rainar ja Sven on Madise janust imestunud. Olukord stabiliseerub veelgi ja kuna päike hakkab loojuma, siis isegi paraneb. Kohalik elektrirong - pärast valmimist 1965, ei ole remonti saanud, aga püsib koos ja liigub. Üldiselt saab pilt Bakuust veelgi selgemaks, ei ole see üldse nii kena ja puhas kui meie "kodus" oli. Äärelinn ja raudtee äärne on ikka kaunis kohutav - räpane kole agul. Kõik nõustuvad, et sellist pilti muidu turistile ei näidata ja seda kõike 10 kopika eest (30 senti, nii palju maksis rongi pilet).

Kuna ees ootab öö rongis, siis otsustame enne rongile asumist korralikult süüa. Samuti tahtsime kasutada korralikku wc-d, kus natukenegi enne rongile asumist ennast "kohendada". Söögikoht: interjöör - super, teenindus - super, kolmekäiguline õhtusöök - super, wc - plätud ja ei mingit kraanikaussi. Ootamatu tagasilöök! Aga oleme nii palju juba kogenud ja palju palju on veel nägemata. Naaseme rongijaama ja üritame 2,5 tundi surnuks lüüa. Üritame vahetustega s...t...l käia, õnnestub, kellel paremini kellel halvemini, aga rongis on veel hullem. Mälestus Eesti NSV-st ning Rainari ja Madise käigust Ukrainasse. Lääne-inimesele harjumatut hügeeni- ja sanitaarlahendusi aitab korvata menthooliga Zewa salfkad. Palju rõõmu väikestest asjadest. Üldiselt lamame lihtsalt sillutisel, mis on uskumatult puhas, nii et riided jäävad puhtaks ja pohmaka päevale kohaselt on nüüd lõpuks võimalik rahulolevalt lihtsalt möla ajada, sellist järgmise päeva möla - kes teab seda tunnet, see teab. Loomulikult oli mida meenutada, 4 päeva ju uskumatuid elamusi, eilne "Tictaniku" külastus, samuti võtsime vastu globaalse tähtsusega otsuseid, mis maailma veel paremaks muudab ja peamine, omavahelise analüüsi ja kogemuste najalt teame ka naistest jälle rohkem. Kõik möödujad vaatavad meid pikalt ja pinksalt. Kommenteerivad, aga ei tonka midagi, kohalik keel on täiesti mõistmatu. Saabub rong, veel tunnike munemist, kupee kaaslaseks saame merel naftat pumpava kohaliku tegelase, kes sõidab objektile. Üldiselt ebamugav, palav, kohalikul mehel on külm (magab dressides ja mässib ennast teki sisse). Pikka juttu ei ole, magame.