IX päev

Midagi jäi siiski nö eilsest rääkimata.
/.../ Kui siiani olime jalgsi matkamist suutnud mitte küll omal tahtel, aga olude sunnil vältida, siis pärast "super" marsatripi, jõudmaks lennujaama, pidime oma raskete kottidega korraliku matka tegema. Hea oli ka see, et Madis suskas marsas kõik 5 konjakit oma kotti, sellevõrra Svenil ja Rainaril kergem. Lisaks meile, kohtame matkal veel ühte meest, kes kolme suure ja ilmselt ka siis raske kotiga samuti lennujaama poole rügas.

Tema tehnika muidugi vajab täpsemat kirjeldamist: kummagisse kätte üks kott, nendega lippad nii umbes 30 m kaugusele, paned kotid maha ja lippad tagasi kolmanda järgi, siis uuesti edasi minnes haarad nagu muuseas kahest kotist vaba käega ühe (nt. esimes) ja lippad kolmanda ja esimese kotiga jälle 30 m edasi. Paned kotid maha ja lippad tagasi teise koti järele, et siis juba hoolt jälle üks kott kaasa haarata ja edasi rühkida. Eestlasena näeksin mina kahte järgmist tsenaariumi: kolmest kotist üks oleks seljakott ja kolmas kott oleks olemata või jääks koju /.../

See päev algas erinevalt teistest päris vara. Magama eilsest ei ole saanud ja tegelikult ajaarvamine muutus sellest hetkest kui lennujaama saabusime.

Olukorra kirjeldus:
- oleme kasimata ja pesemata kolm eriti kuuma poissi baltikumist
- rahadega on kitsas (st. ohjeldamatu õlle lõmistamine jääb ära)
- suveniiridest ei ole huvitatud
- aega on meil sitaks
- väsimus on siiski kontides, aga unistus kodusest voodist hakkab tärkama
- õnneks on meil siiski u 10 Xirdalani raha olemas
- tuju on rõõmus ja entukas täiesti peal

Algab võidujooks ajaga, kes enne kukub, meie või lennukiväljumise aeg. Rainar kukub, Sven ja Madis püsivad. Lennujaam muutub aina tühjemaks ja tühjemaks. Isegi mingeid lende ei toimu, et kohtuks uute inimestegagi. See tegelikult isegi on veidi naljakas, lennuväli on tegelikuses päris suur, aga liiklus on ikkagi kaunikesti hõre. Kus juures, ausalt, mitte midagi huvitavat ei juhtunud. Proovisime kahe kenakese "INFO" leti taga patseeriva tüdrukuga chattida, aga meie suureks üllatuseks ei osanud nad kuigi hästi ei vene keelt ega inglise keelt. Rainar endiselt maas. Kell tiksub armutult, aga me peame vastu, saabubki lõpuks õnnistatud boarding time. Kasime ennast peldikus ja paneme soojemad riided selga, sest Riias ootab meid karge Baltikumi priis.

Lennukile saamine algab komplikatsioonidega, mingi murjam on kaasa tarinud koti, mis kaalus vvähemalt 100 kg. No sellisega ikka lennukisse naljalt ei lasta. Ühel inglannal oli sama jama, tema tõttas kohe krediitkaardiga makset teostama, mis osutus peaaegu sama kalliks kui pilet. Suur oli tema "põhjendamatu" paha meel. Murjam jääbki meist maha. Valitseb jällegi vaikus, visalt ja haigutavalt avatkse siiski üks Tax Free poekene. See ei huvita kedagi ja sama visalt ja higutavalt suleb oma uksed peatselt. Passikontroll - 10 väravat, aga kõik lukus. Meil on savi, aga läänelikuma taustaga reisijad hakkavad närviliseks muutuma. Tegelikult muiduigi põhjust mureks oli, sest kui enne oli meil aega küllaga, siis kohalik venitamistaktika oli olnud edukas ja lennuki väljumise aeg lähenes. Kuskilt kaugustest kuuleme kontsakingadega jooksu klõbinat, läheneb läheneb, aga fuck kõik passi putkad lukus. Preili traavib tagasi kaugusesse võtme järele. See tseen tegi meie olemise rõõmsaks, olime ka ainukesed, sest teised reisijad muutusid veel närvilisemaks - tegelikult oli see ikkagi naljakas.

Kui me nüüd viimaks oleme suutnud kõik 5 kontrollpunkti läbida (seda on siiski vähem kui Kiievis) on jäänud veel õigest väravast sisse saada. Sven ja Rainar teevad veel viimaseid sigarette. Kui äkki hakkabki kutung lennukile. Nii ja siit tuli 6-es kontrollpunkt. Jälle passportõ ning poolik lahti riietumine k.a. paljajalu võtt marss, marss.

Aknast paistab lennuk, samuti on hakanud vihma sadama. Kerge melanhoolja hinges suundume lennukisse ja jätame hüvasti Bakuu ja Azerbaijaniga. Lennukis pikka mölutamist ei ole, kõpsti magama. Rainar äratab Madis ja Sveni kella 5-seks eineks. Magame ja ongi Riia.
Siit käbe bussile ja bussjaamast Tallinna poole ajama. Külm on ja uni on ja väsimus on. Kuna bussis magame, siis jällegi enam midagi huvitavat ei juhtu.

Ja ongi läbi.

VIII päev 11.oktoober

Tegelikult jõudis rong siiski liiga vara Bakuusse. Öö rongis küll veedetud, kõik elus ja õnnelikud, aga raudtee siiski kontides. Umbes 3-4 tundi on meie ajaarvamisest röövitud. Kohaneme, visalt. Kuna aega lennukini on veel terve maa ja ilm, siis otsustame, et rongijaamast kõnnime oma tuttavasse parki ja sööme hommikust. Meie suureks üllatuseks asuvad need kaks punkti uskumatult lähestikku, meie olime koguaeg seda vahet metrooga sõitnud, aga jalgsi oleks kokkuvõttes kiiremini saanud - igal sammul uued avastused, see virgutab ka meie unist reisiseltskonda. Meie tuttav kebabi putka ei ole veel avatud. Suundume läheduses asuvasse hotelli Azerbaijan restorani Relax. Rahuldamata ihuhädad hakkavad endast tunda andma. Õnneks on endine tipp hotell suutnud säilitada valgele inimesele omased WC tingimused mõningaste aja kahjustuste ja kulumis jälgedega. Endiselt suurimaks sõbraks mentooliga pabertaskurätikud. Restorani mitte kuigi mugavas lounges laseme siiski hetkeks veel silma looja, sest aeg on tõesti liialt varajane, et mingeid asjalikke otsuseid langetada.Sõbraliku koristaja mutid siiski pikalt meil põõnutada ei luba, sest tegemist on ikkagi hotelliga ja kui tahame magada siis tuleb meil tuba võtta. Hoolimata esimesest kurjustamisest saame ... saavad nemad meiega jutule. Inglise keelseselt linnakaardilt ei oska nad meile midagi juhatada, meid nimelt huvitas marsadepeatus ja bussijaam. Tuleb need siiski ise ülesse otsida.

Sven tahab saata veel postkaarte oma sõpradele. Läheme külastame juba meile tuttavat Postkontorit üle tee. Seekord läheb postitamine libedalt. Muidugi suutsid kohalikud teha meile väikese dünamo. Aeg oli ka kohalike jaoks varajane, sest Postkontor oli veel suletud - st uksed on juba lahti ja inimesed on kõik oma postidel, aga tööd veel keegi ei tee. Meie jääme ootama siis aega, millal suvatsetakse tööga alustada. Kui lõpuks Sven pelae tunnist ootamist löögile saab, siis teatatakse, et nad on juba ammu avatud.

p.s. siin kohal tahan mainida, et info edastamine vastastikku ei jäänud nõrga keele oskuse taha, me saime neist alati täpselt aru, aga info translatsioon ja defineerimine on meil ja neil tunduvalt erinev.

Kaardid postis lösutame Postkontori trepil. Teatav kohandumine on toimunud ja oleme võtnud eesmärgiks külastada vähemalt ühte kahest: kaljujoonised või mudavulkaanid. Äkki peab kinni üks Volgaga mees ja hakkab lambist meiega jutustama. Sujuvalt viiakse jutt sellele, et ta võib meile neid objekte tutvustada ning loomulikult sümboolse tasu eest. Meie aga olime teinud meie kupee kaaslase abiga korraliku taustauuringu, mis puudutas ka hindu ja selle mehe pakkumine selge nöökimisena. Kaubale ei saagi, kuigi hind langeb peaaegu poole võrra. Kõht lööb endiselt pilli ja suundume promenaadile kebabit mugima. Rannapargis teeme hommikuse treeningu koos Kuuba rahvusliku poksimeeskonaga. Lõpuks on meil kebabid söödud ja suvalise taksojuhiga Volga mehega võrreldes hea deal tehtud ja sõit kaljujooniseid vaatama võis alata. Kihutame linnast välja mööda kohalikku kiirteed, mis meie mõistes jällegi päris kiirteed ei meenutanud, lihtsalt laiem, kui muud teed. Koht on muidugi super, kesest tasaseid põlde laiubvad suured künkad. 3 suuremad kui väikemunamägi või isegi enam. Keegi oleks nagu põllult kivid kokku ajanud hunnikusse. Tõus on päris terav, jalgratta rentimine oleks toonud ponnistusi. Koht ise muidugi vahva. Kuna vahvamad kohad tunduvad olema muuseumi alal, siis lunastame piletid 3 kahe hinnaga, kuna ütleme, et meil ei ole lihtsalt rohkem raha. Vaatame joonised üle, need on väga iidsed. Nii eakaid jooniseid leidub veel ainult 3 kohas üle maailma. Täitsa vahvad, teaduslikult lähenema ei hakka, eelistame kaljunukil peesitamist. Korraks lööb pähe mõte, et kuidas saada tagasi esimesse linnakesse, kus saame hüpata soodsa marsa peale. Linn ei olegi nii ligidal, mööda teed umbes 10 km, aga otse mäest all saaks vast 5 hakkama.Väike matk ei teeks tõesti paha, enne matka teeme siiski veel väikese uinaku. Uinaku segab mingi imelik keel mida enda ümber kuuleme. Silmad avades avastame grupi välimuselt selgelt Skandinaavia päritolu tegelasi. Meie uiedus antud hetkel ei tee meile au, tegelikult olime me lihtsalt endiselt veel unised, sest kaljuserval oli mõnus põõnutada. Lõpuks siiski võtame julguse kokku, et uurida kas nendega oleks võimalik mäest alla saada. Saab. Bussikeses tuleb jutuks, et nad lähevad veel vulkaane ka vaatama, miks me nendega ei ühinenud on siiani selgusetu ja sellele ei ole head seletust, aga laseme ennast linnakese ääres maha panna ja vulkaane vaatama ei lähe - idioodid! Kiire vestlus kohalikega, marsa leidmine osutus liiga lihtsaks, see veidi moriendas, aga nüüd juba puhanuna oleme palju rõõmsamad.

Marsa sõit oli mõnus, kohti küll vähe ja pambud niigi suured, käed jalad ristis, 26 kohalikku senti, miks me seda varem teinud ei ole?! Tagasi linnas. Mõtted suhteliselt selged, muud ei ole vaja kui busiijaama, et sealt kuidagi lennujaama saada, sest taxoks meil enam raha ei ole. Raha meil loomulikult on, aga vaja osta koju kvaliteetset konjakit ja kuna meie lennuk väljub kell 4 öösel, siis tuleb ka suhteliselt pikk aeg lennujaamas surnuks lüüa ja seda saab teha ainult koos külma Xirdalaniga - taxot me ei võta, kõik vaba raha läheb konjakisse ja õllesse.

Bussijaam on võrreldes rongi- ja lennujaamaga, muidugi täielikus agulis. Käsile on võetud suuremat sorti silla ehitus, mis suhteliselt algjärgus ja segadust selle tõttu väga väga palju. Kuna ramadani aeg on kätte jõudmas, siis selles valguses on ilmunud päevavalgele ka mitmed kerjused. Päris vastik, väikesed lapsed sikutavad varukast ja küsivad almust ja suht visalt. Siin ei ole mõtet kaua aega veeta, kiired ostud ja võime asuda ja põgeneme siit. Õige marsa leidmine osutub veidi keerulisemaks kui algul tundus ja sõit selles marsas oli kõike muud kui meeldiv:
1. ei mahu me keegi kolmest selle istmetesse ebamugavaltki istuma
2. nagu sellest oleks veel vähe, meil on ju ka suured kotid
3. bussil puudusid amordid või need olid väga väga vanad
4. roolivarda otsad, pool teljed, piduri klotsid ja kettad jne see kõik vajas Eesti mõistes väga kiiret sekkumist
5. töötas signaal - loomulikult
6. gaasipedaal töötas ka, õnneks ka pidurid mingil seletamatul moel
Need omadused kokku muutsid meie enam kui 40 minutilise marsa sõidu unustamatuks kogemuseks, mida ehk teine kord ei soovigi kogeda. Aga sellega veel meie seiklused lennujaama ei lõppenud. Marsa peatus kuskil sellises kohas, kust lennujaama küll näha ei olnud. Mingi sürr turu tüüpi kooslus, kus hingelisi väga ei liikunud ja kuigi vasakul oli kuulda teed, siis 3 meetri kõrgune kivisein eraldas meid sellest. Terve tunnike vantsimist ja oplaa olemegi tuttavas lennujaamas. Kell on kuskil 7 õhtul, lennuk väljub kell 4 öösel. Kui kõige muuga oli kitsas käes, siis aega oli meil küllaga.

VII päev 10.oktoober

Öösel on käinud üle linna torm. Midagi hullu nagu juhtunud ei ole, lõhutud samuti mitte, aga Madise uikarid on tuul Sveni toa rõdult minema pühkinud. Vähemalt ühel mehel on nüüd Lenkaranis kvaliteetsed originaal Adidase uikarid - tore.

Hommik on vihmane, aga see ei lähe meile väga korda, vähemalt hetkel. Magama võimalikult kaua, voodis on mõnus. Siiski on torm tekitanud meie hotellile ettearvamatut kahju, restorani popp ripplagi on kolmandiku osas laest alla sadanud. Ka see ei lähe meile väga korda, sööme ära plaanilise hommikueine, mis osutub täielikuks jamaks. Rootsilauast ei ole nad veel vist kuulnud. Peame plaani mis edasi teha, ega häid mõtteid pähe tule, kuidagi on vaja siit Bakuusse tagasi saada, see saab prioriteediks. Rainar ja Madis eelistaksid laeva, aga kahjuks ei oska keegi selle kohta vähimatki infot anda. Endal infot ka leida ei õnnestu. Tuleb siiski esmalt seada sammud rongijaama ja siis edasi mõelda. Enne jaama minekut tahame siiski linnas veidi ringi kolada. Kotid on liiga suured, aga õnneks võetakse need hea meelega hoiule, isegi raha ei küsita. Ainus mis meestele muret teeb on, ega meil pommi kotis ei ole - ei ole, vähemalt mitte aktiivset. Suundume linna ja turule. Turg on cool, selline nagu päris turg kohe, kõik kaupmehed on üksteise otsas ja träni seinast seina. Kauplemine on kõva, aga teame mida tahame ja saame selle hea hinnaga.

Üks huvitav asi mis silma hakkas oli linna kanalisatsioon, mis vajab siin küll putitamist, kui mitte lausa ümberehitamist. Tänavate ääres jooksevad lihtsalt pealt avatud kanalid, kus kohtasime ka vahvaid närilisi uitamas. Spetsiifilist haisu õnneks ei tuvasta, mõningate eranditega. Meie tähelepanu köidab kohalik bussijaam, kust nö kohalikud liinid väljuvad, nii palju BAZ ja GAZ bussi ei mäleta ma juba ammu mitte.
Samuti näeme kuidas sellist algset kanalisatsiooni ehitatakse. Miks nad solgijuhtimiseks endiselt torusid ei kasuta - krt seda teab, kergem seda kraavi ehitada torude paigaldamisest küll ei ole.

Linnas kolatud, suundume tagasi hotelli, võtame oma kotid ja suundume edasi rongijaama. Hetkel on rongijaamas paus ehk lõuna, tegevust siin ei toimu. Siin passida ei ole mõtet, suundume randa. "Delfin Club" ja "Palma Club" on hooaja lõppemise tõttu kinni pandud, neid asutusi meil külastada ei õnnestu. Nagu ikka, oleme rannas ainukesed hinged. Kuskil eemal küll üks paarike kudrutab, aga nad lahkuvad peatselt. Teisele poole vaadates hakkavad silma üksikud kalamehed. Lenkarani rand on tervenisti meie päralt, super.

Rand on muidugi veider. Terve ranna äärne nii kaugele kui silm ulatub on täis mingeid veidraid betoonist poste. Valge inimese loogika neile rakendust leida ei oska. Liiv on samuti veidralt musta värvi. Lained on suured ja vesi üldiselt sogane, sest öösel oli ju torm olnud.

Värskendav ujumine tehtu, suundume tagasi pileteid ostma. Tuleb jällegi öö rongis veeta. Ega me selle üle väge ei rõõmusta, aga see võimaldab meil ööbimise pealt kokku hoida ja sõidu mugavamaks muutmiseks otsustame võtta luxkupee. Kahjuks ei ole sinna enam kohti ja peame jällegi leppima tavalisega. Piletimüüa teeb meile kõpsti külma. Rainari ja Madise seletused ei kanna mingit vilja, isegi kalkulaatori kaasamine ei pane kohalikku meest oma viga tunnistama. Okei, õnneks ei ole summa suur ja jääb see kaks õlut joomata - kuradi tropp.

Suundume söögikohta otsima ja leiame siit samast lähedalt 3 tärni hotelli. No muidugi, nüüd kui me seda enam ei vaja. Asume õlut lõmistama ja lamba shashlõkki mugima. Kellegil head plaani pähe ei karga, mida päevaga peale hakata. Õlu maitseb hästi ja aeg tiksub kiirelt, nii me sinna istuma jäimegi ja enamuse päevast mööda saadamegi. Viimaks konsensuse tulemusel siiski otsustame minna randa päikeseloojangut vaatama. Randa viib väga huvitav tänav, kui seda muidugi saab nii nimetada ning eest leiame ära ütlemata huvitava trepi.

Väge mitmekülgne ja funktsionaalne ehitis, siin saavad korraga oma vajadusi rahuldada noored kudrutajad ja kirglikud kalamehed. Hetk tundub piisavalt harmoonilisena, et unustame end paduvihma kätte. Hoolimata meie kiirest reageerimisest ja eestlaslikult pikkadest sammudest saame siiski täiesti läbi märjaks. Suundume oma varbaid soojendama kohalikku kohvikusse.

Kohvik - st 60-datel ehitatud klaasist putka, remonti vahepeal pärast valmimist ei ole tehtud, külastajateks ainult mehed, menüüd ka ei ole, sest pakutakse ainult teed ja sedagi ainult ühte sorti. Kokkuvõtlikult, kohvikus on müügil ainult üks artikkel ja see maksab kopikaid, kuidas see koht küll ennast ära majandab me päristäpselt aru ei saagi, äkki on hoopis riikliku toteerimise peal.

Kohalikust poest ostame omale rongi erinevaid küpsiseid, mis maitsevad uskumatult maitsvalt. Pimedus on saabunud maale ning Madis ja Rainari plaan ööujumiseks nagu seda sai tehtud Jaltas, on piisavalt kvaliteetne pinnas tekkinud. Sven jääb kotte valvama, kuna tema suplusest ei hooli. Poiste naastes on olukord selline, et tuleb suunduda poodi uute küpsiste järele. Madis jääb kotte valvama, tema küpsiseostust ei hooli. Enne rongile minekut haagivad meile külge kohalikud ägedad tegelased ja leiame omale veel terve trobikonna uusi sõpru.
Täitsa lahedad sägad olid. Rongis saame kongikaaslaseks uskumatult mõistliku tegelase. Õppis Bakuus majandust, naine oli pianist konservatooriumis, mõttelaad hoopis midagi muud kui siinai kuulsime, täiesti läänelik. Tema ei ülista presidenti, vaid ütleb: "kuidas meil saab olla hea president, kui ringi vaadates on kõik ligadi-logadi, alustades teedest lõppetades koolimajade ja haiglatega. Kirus Ihani ja kadunud Haydari ikka korralikult, aga täiesti argumenteeritult. Kohe nähe haritud mees. Pildi järgi ei maksa hinnangut anda :o)
Samas saab lahenduse ka meie betoon postide dilemma. Umbes 70-ndatel oli hakanud vesi meres tõusma, uputas terve ranniku pea 70 ja enam meetri ulatuses üle. Suure tõusu valguses tuli kellegil eriti taibukal arhitektil idee, mere äärde betoonist trepp ehitada, mis viiks siis rahulikult otse merre. Selline samasugune trepp, millel me istusime varem. Kukutigi siis betoonist talasid mereäärsesse taguma. Mitu kilomeetrit vaju sai maasse ja jupikene trepigi tehti valmis, aga vesi kurivaim ei suvatsenud enam tõusta. No ja postid jäätigi lihtsalt randa nii sama ilmastikule uuristada.

Vestlus tolle mehega on tore, sest ammu pole ühtegi asjalikku ja taibukat kohalikku kohanud - tegelikult on ta ka esimene selline :o) Meie lõmistame ikka õlut ja sööme oma küpsist, tema peale paari lonksu õllest rohkem ei hooli. Õlle lõppedes uinume, et hommikul kohtuda juba vana tuttava Bakuuga jälle.