Keset pimedust hakkavad õrnalt paistma Bakuu tuled. Reisikirjades räägitud põlevatest puurtornidest ei ole märkigi. Äkki ilmub nähtavale erkpunane kiri "Heidar Aliev Airport". Vaevalt Armeenlased omale sellise nimega lennujaama lubavad, järelikult lendurid ei eksinudki teelt. Lennujaamas läheb kõik hoolimata varasest hommikutunnist nobedasti ja pärast tollis saadud templit seisame kenasti viisajärjekorras. Keegi üritab meile pildistamist pähe määrida, aga me juba teame, et see on üks kallis lõbu ja pikka juttu temaga ei ole. Üks norrakast härra tuvastab kiiresti meie põhjamaisa päritolu ja temaga vesteldes saame väga palju väärt infot Bakuu ja Azerbaijani vaatamisväärsuste kohta, samuti eluolu kohta. Meie eelinfo ei vedanud meid alt, 40$ ja kaks pilti viisa saamiseks on vajalikud ja nendeta kuidagi ei saa.
Viisad käes ja tollist läbi suundume oma sõpra Elmiri otsima ja hopsti leiamegi õige mehe, võib isegi öelda, et tema leiab meid. Kohe on meie juures veel üks tegelane, läheb tõsisemaks uurimiseks, kust me ikka olema, kust tuleme ja kas me viisade eest tasusime. Tehakse kontrollkõned ja kaseeritakse oodatult 120 $. Surume kätt ja suundume Elmiriga taksosse, kes meid siis korterisse viib. Korteris ootab meid ees juba kolmas mees, see peaks siis olema see korteri omanik. Pärast kiiret tutvustust korteris, võtmed näpus, jällekohtumis aeg paika pandud ja olemegi omapead. Meie esialgsest ühetoalisest, wc ja dussiga korterist on saanud kolme toaline, köögi, kahe rõdu, eraldi wc ja dussiruumiga ning vaatega merele ning parlamendile tõeliselt noobel uus kodu.
